Seiklusjutte Egipti maalt ja merelt ;)

5.30 äratuskell. Pagan, terve öö läks pidevale vähkremisele, sest kajutis oli nii kuum. Eelmisel ööl oli nagu kuidagi parem. No õigupoolest mitte, sest terve öö oli ninas oksehais…mitte enda oma, vaid see imbus minuni kuskilt padja sügavustest.

Laevaks on meil Sea Queen. Hull lahmakas, kus loogilise mõtlemise tulemusena peaks olema ruumi palju, aga tegelikult pole seda üldse.  Sukeldumisdekk on pisike, laed on nii madalad, et ülemistele uksepiitadele on padjad naelutatud, mille tulemusena pean isegi mina pool aega kookus käima. Ainus tohutu ala on päikesetekk.  Reis algas tavaliselt. 5 tundi lendu, mida täitsime veiniga ja kuhu meie suureks rõõmuks mahtus hulgaliselt Jaagu traditsioonilisi kilde. No igav igatahes polnud ja magada ka ei saanud.  Hurdaga lennuväljal ootas meid röögatu mass, kes kõik üle piiri üritasid pääseda. Tuli tubli tund sabas seista enne, kui end taas kord egiptuse päikese alt leidsime. Buss juba ootas. Kiire tiir linnas, rahavahetus, apteek, McDonalds, tonic ja 4 tundi bussisõitu terendaski ees. Suunaks Port Ghaleb.

Esimene safaripäev andis meile vaid 2 kupsu, sest kuidagi ei pääsenud me sadamast minema ja siis sõitsime elupika maa. Nii et kohale jõudes oli kell juba nii palju, et kolm sukeldumist ei tulnud kõne allagi. Esimeseks kohaks Sha'ab Marsa Allam . Heh, mõtetu koht, aga kuna pardal oli terve hulk poolikuid OWD-sid, siis oli see ainus võimalik variant neil tunnid ära teha. Öö tegime samas. Vahet Rummuga peale vee temperatuuri polnud. Järgmine päev tõotas nats paremat, sest peale kaht hommikust sukeldumist oli plaan edasi liikuda. Päris nii see ikka ei läinud ja kolm sukeldumist sai tehtud kohas, kus lubati kuhjadega igasugu toredaid elukaid, aga nägime vaid lõvikala, keda Jaak hiljem kindlalt topiseks pidas. Vedelesime siis pea kaks tervet päeva ühes kohas ja kui siis teise päeva õhtupoolikul järsku liikuma hakkasime, siis siis ei pidanud Jaak vastu ja arvas, et kas nad on lolliks läinud vä, et nii kaunist kohast lahkume…noh, algus just paljutõotav polnud, peale seltskonna muidugi.

Siiski, siiski, aeg tõi asjadesse muudatuse. Teisipäeval istus meie laeva masti ilus kotkas, harilik hall egiptuse kotkas…Puhkas päris pikalt ja vaatas alla meie peale. Kotkad toovad ju õnne ja nii ka läks. Kolmapäeval jõudsime tagasi kuhugi Port Ghalebi kanti, kus pidavat olemas võimalus näha suuri kilpkonni ja väga hea õnne korral ka dugongi.  Meie musi suutis pärast teist sukeldumist hakkama saada suure sigadusega. Nimelt jõi ta ära pisikese purgi külma õlut. Vaatamata lunimisele teda sel päeval rohkem vette ei lastud ja minu veealune moraalne tugi jäi laeva.  Meie kolmas sukeldumine oli veealusele muruplatsile, kus neid ilusaid loomi on võimalik pühal söömaajal kohata.  Nii uskumatu, kui see ka ei tundu, siis olles vaevu jõudnud veealuse karjamaa kohale, märkasime üüratut kilbut muruniidukit mängimas. Ta oli selline 150 kilo ja õgis kahe suupoolega rohtu, nii et tolm lendas. Nüüd vähemalt on teada, kes sealkandis nähtavust rikub. Kohe paar meetrit eemal oli teine isend einestamas, kaks kilbile liimunud satelliiti seljas. Väga poseerida nad ei viitinud, küll aga demonstreerida stiilselt kohalt üleslendu ja hilisemat tagasipöördumist. Ka kolmas kaunitar oli sealsamas. Lisaks neile veel ilus pika sabaga stingrai.http://www.youtube.com/watch?v=ibjiG3Yz4-Q 

Öö otsa sõitsime Safaaga suunas. Jube laine. Laev kolises ja mürises, kui oma metallist kerega üritas lainesse sõita. Olin juba kolmas öö pea magamata. Hea veel, et pikali olles paha ei hakanud. Aga nagu ma hommikul jalad üle voodiserva alla keerasin, nii keeras katuse kohe ära. Vaesel Riinal nii kergest ei läinud. Temal jagus jooksmist terveks ööks. Aga juba paar tundi hiljem andsime me merejumalale selle koleda öö andeks, sest selle päeva kaks esimest sukeldumist korvasid selle külluslikult. Meile saadeti seltsiks vetevalla inglid. Esimene sukeldumine. Tugev laine, suur hoovus, tavaline korallaed…kuniks meie giid Ismael kätega vehkima hakkas.http://www.youtube.com/watch?v=OFEZMRuPawo 

Ja sealt nad tulid….seitse imelist olevust! Delfiinid! Esimest korda elus olen koos delfiinidega vee all…käed värisevad nii, et pildid ka normaalsed välja ei tule. Õnneks me neile vist meeldime, sest nad otsustavad meiega mängima jääda. Tiirlevad meie ümber ja meie peade kohal, lähevad siis graatsiliselt õhku hingama ja siis tulevad kardinana taas ülalt alla meie juurde. See on uskumatu tunne, mis sind valdab, kui ned neid mängimas ja kuulad nende omavahelist vestlust. Sa tahaks neid nii katsuda, tahaks neile niiväga öelda, et nad on ilusad,… aga äkki nad loevad nad meie mõtteid ja just selle pärast pühendasid nad 10-15 minutit oma päikselisest elust meile kingituse tegemiseks. http://www.youtube.com/watch?v=GpMlg_s7cy0 

Teine sukeldumine toimus sama riffi teisele küljele, kus miski laev oli oma tee lõpetanud. Endiselt tugev laine ja ka hoovus. Just enne meie väljumist paadist nägime me enda kõrval pisikest delfiinilast. Ohh, näeks neid veel..jõudisme just vrakile,kui nad tulidki. Seekord oli neid palju rohkem, nii paarkümmend isendit. Kahjuks nad seekord mängima ei jäänud, kuigi nende kaunist teraapilist vestlust kuulsime terve sukeldumise aja. Siiski tulid nad meiega hüvasti jätma, tehes meie hanereast toreda möödumise. Sel päeval täitus minu sukeldujaelu üks unistustest. Olgu merejumal tänatud!

Järgmise päeva esimeseks sukeldumiseks oli kurikuulus Salem Ekspres, mis viis märga hauda üle 1400 inimese. Keegi ei tea täpselt, palju. Vrakk lamab tüürpoordi poolsel küljel ja on endiselt heas seisus. Vrakk nagu vrakk ikka, aga imestamapanevalt vähe on seal kalu. Nagu giid ütles, on isegi kalad selle neetud koha hüljanud. Kõige huvitavam osa selle sukeldumise juures oligi vraki kui terviku nägemine, sest kahjuks on see meie oludest pea võimatu. Järgmise sukeldumise otsustasime Jaaguga endale teha. Et läheks veits sügavamale. Tahtsime küll natuke rohkem , aga saime vaid 40 meetrit kätte. Selle eest saime aga nautida kaunist seinasukeldumist, mis oma olemuselt meenutas tugevalt Jackson riffi, mis on täis värvideküllast koralliaeda ja nende vahel tiirlevaid igasuguses suuruses kalu. Küll aga ei möödunud see sukeldumine rahulikult meie grupi teisele osale. Nimelt otsustas Riina maskiklaas, et just üle 20m sügavuses on õige aeg eest ära tulla. Järgnes muidugi kerge paanika, maskivahetused…ikka juhtub siis, kui mind pole kohal. Ju siis oli meile Jaaguga ette nähtud see tund rahulikuks pildistamiseks. Aga nüüd on meil olemas konkreetne näide selle kohta, et maskita ujumise oskus on siiski vajalik.

Kõikidest sukeldumistest ei jõua üksikasjalikult rääkida. Siiski, väikese adrekalaksu saime siiski veel järgmisel sukeldumisel, kui üks ülbik otsustas üle meie peade oma zodiaagiga kiirust arendada. Kuna meie olime aga hoovuse meelevallas, siis kandis hoovus Sigridi ja Üllari ülespoole ja ütleme nii, et palju üle meetri nende ja paadi vahele ei jäänud. Meie omadele see ilmselt õieti kohale ei jõudnud, küll aga oli Ismael selgelt endast väljas…Rääkimata ei saa jätta ka lugu, mille peategelasteks meie värske AOWD Elo ja tema uus fotokas. Nimelt kadus ekraanilt  veealuse programmi kujutis…kala. Esimesena sõudis Elo minuni. Sain kohe aru, mis viga, aga ei suutnud asjale miskit teha. Siis edasi kihutas Elo Sigridi juurde ja kirjutas sõrmega peopessa…kala, millest viimane luges välja …lilla, ja tahtis hakata otsime lillat nuppu, kui Elo juba edasi tormas. Seekord valis ta muidugi parima ohvri-Jaagu. Minu esimene reaktsioon seda nähes oli naer, vesi maskis ja Jaagu mõte minu peas, mis ütles umbes nii…hmm, mis see veel tahab?..Elo üritas elu eest peopessa kala kirjutada, mille peale Jaak saatis ta liivale kirjutama. Elo sai aga aru, et peab liiva pildistama…ja tegi pildi liivast. Juhtumist sai kõikides tema värvingutes lahatud mitu õhtut ja iga korraga muutus see aina naljakamaks.

Loomulikult sai nädal liiga vara otsa. Ja vette sai ka liiga vähe, vaid 19 korda. Vesi oli imeliselt soe, +28 kraadi. Puhas nauding :)…nagu ka kogu seltskond. Kõik särasid omal moel. Õnneks polnud meid laevas väga palju ja mõnusalt väike seltskond leidis ühise keele.http://www.youtube.com/watch?v=Y7E5SoySFEo 

Kõikide tuju aitas omapoolsete vaimukustega ülal hoida  meie kallis Jaak, kelle killud on endiselt tabavad ja teravad. Oh, mis me küll ilma sinuta teeksime??? Päris hästi kukkus välja kogu see nädal koos oma kokteilide, tantsulkade ja üldise pidumeeleolu vahel tehtud sukeldumistega. Lisaks sellele on klubi nüüd kolme uue AOWD võrra rikkam. Rahulolu õhkus kõigist ja motivatsioonist uue safari jaoks raha korjama hakata puudust ilmselt ei tule. Uus safari pole aga kaugel. Juba aprillis pääseb taas spordilaagrisse…sukeldujate moodi!