Aug28

Rännak ajas tagasi… Krimm 2011

 

Kui nüüd kõigest ausalt ja avameelselt jutustama hakata, siis meie reis ei alanud just kõige positiivsemates toonides. Päeval olime teinud kuhja proovikaid. Tagasijõudes oli vaja buss pakkida ja Maido ei jõudnud Pärnust tagasi ja mingid vajalikud paberid olid veel täitmata ja….ühesõnaga, seltskond oli närviline ja suht tujutu. Laagri juures haarasime veel Siiri peale ja läks sõiduks. Reanult Trafficusse mahtusid siis Siiri, Katrin, Monika, Dann, Pääru, Tarmo, Ahto ja Terje.  Kuni Poola piirini oli sõit nagu lust ja lillepidu, sest teed olid head. Poolas aga ootasid meid jälle hobuvankrid ja möödapääsmatult kitsad teed. Pärast seiklusi õigete teede otsimisel leidsime end viimaks Ukraina piiril, kus kõigile ootamatult selgus, et gruppi viimasena hüpanud noormehel oli pass 2 nädalat tagasi vananenud. Öeldi konkreetselt ära, et edasi ei saa…. ei jäänudki meil muud üle, kui Ahto Chelmi linna viia, kust ta siis rongiga läbi mitme linna pidi Varssavisse jõudma. Õnneks andis ta teada, et on õnnelikult koju tagasi jõudnud…kogemuse võrra rikkamana, et enne reisi tuleks oma passi kehtivusaeg üle kontrollida.

Meie aga sõitsime uuesti piirile, kus ka Ukraina poolel meisse meeldivalt hästi suhtuti, eriti siis, kui sukelduma minemisest rääkisime. Ukrainasse olime jõudnud juba teise päeva õhtuks ja suurem osa sealsetest vaatamisväärsustest jäi nägemata, sest lihtsalt pimedaks läks. Mina andsin ka südaöösel oma panuse,sõites 4 tundi, kuni pool viis hommikul hakkasin kahtlaselt nokkima ja ajasin teised üles…Kui ma silmad jälle lahti tegin, siis esimesena nägin ma auto ees lehmade tagumikke  ja üllatunud silmadega kohalikke. Olime jõudnud kuhugi abhaasia külla, mis nägi ikka röögatult romantiline välja: tee peal lehmad ja hobused, haned, pardid, kitsed, hommikust kontrollringi tegevad koerad, kõikjal üks uhkem kui teine väravad, mille taga sõnulseletamatud osmikud J. No GPS oli käskinud suurelt teelt ära pöörata. Teeks oli seda tänavat selgelt palju nimetada, aga kandis ta siiski üliuhket nime: Ulitsa Lenina….selle tee järgi on tee kommunismini ikka väga vaevaline. Mis seal ikka, pidime ennast siis jõuga lehmakarjadest ja nende talitajatest läbi pressima, et jälle mingile suuremale magistraalile jõuda.  Hilisemaid reisimuljeid kuulates jäi aga tunne, et sellel tänaval saadud elamus oli sööbinud kõigi mällu kõige  elavamana…

Loodus muutus iga hetkega ainult kaunimaks. Meie vaadet kaunistasid kohati lõpututena tunduvad päevalilleväljad, osad alles õitsemas, osa juba koristusvalmis. Igal sammul pakuti nostalgilist äratundmisrõõmu. Räämas majad, zigulid, Niva kombain, hulkuvad koduloomad, aga ka poes müüdavad lahtised makaronid ja väikesed neljakandilised kohukesed, mis maitsesid täpselt samuti, nagu 30 aastat tagasi. Krimmi poolsaarel hakkasid mäed pildile tulema. Teed kusjuures on sellel poolsaarel täiesti ok, no kui välja arvata Sevastopoli slummide omad.  Ainuüksi tee Jaltasse oli vaatamisväärusu omaette. Iga kurvi taga võis oodata uut, lausa vahemerelikult romantilist vaadet Mustale merele ja  kaldaäärsele.  Tee äärtes müüdi sibulaid ja loomanahku, rääkimata lõpututena tunduvatest puuviljamägedest. Viimastest rääkides võin kinnitada, et neid sai ikka söödud küll. Kellele maitsesid aprikoosid, kellele nektariinid, ploomid või virsikud. Ajasime näost sisse ka meloneid ja arbuuse.

Meie elupaigaks sai mäe serval paiknev Listrigoni nime kandev majutusasutus, kus kohe alustuseks sain shoki, sest mulle öeldi, et kinni on pandud ainult 1 tuba. Õnneks osutus see valeinfoks, aga kohalike asjaajamiste keerukus sai meile kohe selgeks. Juba oli miksi tibi endale sellest hotellist toa ära ostnud ja nüüd ta siis rentis seda ja kuna ta on meie sukeldumisinstruktori sõbranna, siis tema tuli meile seda tuba siis ka rentima. Meie neljane tuba väärib kohe kirjeldamist: pisike uberik koos pimedusse vaatava aknaga ja kahe kahekorruselise voodiga. Ütleme nii, et olen Siirile lõputult tänulik, et ta mind ja hiljem ka Katrini enda tuppa võttis. Tundin end vähemalt inimesena. Vaade hotelli terrassilt oli ilus; otse Balaklava lahele, kus ilutsesid uhked jahid ja ümbritsevatele mägedele, kus alles veel ühe kindluse varemed. Kahjuks kahandas kaunist vaadet aga kohalik teenindus. Nimelt ei suvatsetud meil üldse koristada ja rätte vahetada. Ja vett ainult nirises kraanist. Kaks päeva olime ilma sooja veeta, aga siis selgus, et konditsioneer tuleb kogu aeg käigus hoida, sest see soojendab vett ;D. Tundub, et ka seal on insenertehnilised lahendused moes 😉

Kuna olime esimesel päeval veel suht sassis 48 bussis veedetud tunnist, siis vette me ei läinud, vaid võtsime suuna kangelaslinn Sevastoopolile. Linn suur ja meil pole miskit aimu, kus miskit asub. Ainus asi mida mina 8 aastat tagasi tehtud reisist mäletasin, oli tore sadam vanalinnas koos kohvikute ja delfinaariumiga. No läks paar tundi, enne kui selle leidsime. Endiselt erinevat kila-kola müüvad putkad, kaljavaat ja ekskursioone reklaamivad tädikesed oma ruuporitega sulle kõrva karjumas. Tegime turisti ja võtsime laevatuuri lahel. Miski endine kindral, kellele aastaid kõik kulpi lõid luges monotoonse häälega infot nähaolevate laevade kohta. Suured sõjalaevad, haiglalaev, kus saab sooritada ka kõige keerulisemaid operatsioone, jahid, kindlused, mälestusmärgid…No nende puuduse üle siin kurta ei saa. Igas külas on oma. Me käisime lähemalt kaemas seda kõige suuremat,mis vähemalt 20m kõrge, kui mitte rohkem. Oh, jumal tänatud, et kohalikud meie jutust aru ei saanud, sest lõpuks jõudsime kommenteerida juba kujutatavate noormeeste tagapoole lihaste toonust…juba kuskil alates poolast läks bussis lahti jutt, mida kõike võiks pärast koju kaasa viia. Alustasime elevandiga, mis pidi täitma aiapäkapiku ülesandeid…lõpplahenduseks pakuti seda,et sinna sisse ostame sibulaid ja mett ja koju jõudes on seal kallist raha maksev sibulamoos. Edasi plaanisime katusele panna basseini(ja viina täis valada) ja siis lõpuks arvasime, et sellest mälestusmärgist saaks Emexis päris palju…et äkki peaks ka selle katusele lisama…noh, kuna bussis oli igav, siis igasugu ideid tuli lausa varrukast.

Teisel päeval pääsesime lõpuks merele. Njaa, shokk oli ikka tõsine, kui selgus, et vesi +10-11 kraadi ja meil ühekordsed märjad. Neli päeva varem oli olnud 26 kraadi ja siis tuli külm hoovus. Esimesel sukeldumisel polnudki väga hull, sest mul oli palju tegemist Siiriga, kellele anti selga tiibvest??!! Tubli tüdruk oli, et alla ei andnud ja ikka vees ära käisime. Teine laks oli ikka üle igasugu inimmõistuse, sest kogu 40 minutit oli mul vappekülm ja ma polnud võimeline ühtki pilti võtma. Kaalusin juba mõtet, et rohkem me merele ei lähe, aga järgmisel päeval oli vesi pea 8 kraadi soojemaks läinud ja lõpuks saime nautida +23 kraadist vett ja pea 10 meetrist nähtavust. Skorpionkalu oli nagu muda, krabisid ja ka muid kalu. Saime ka kiituse osaliseks, sest hingasime vähem õhku, kui meid saatnud giid. Ta polevat sellist gruppi veel näinud. Kokkuvõttes jäid kõik sukeldumistega rahule, kuigi tegime neid vaid 3 päeva.

Sukeldumisvahelistel päevadel sõelusime aga kohalikke vaatamisväärsusi. Kogu pühapäeva veetsime Jalta läheduses. Käisime Ai-Petri  mäel ja sõitsime alla rippraudteega. Matkasime Pääsupessa ja Livadia lossi. Lõunal otsustasime väikese nostalgia kasuks ja söögikohaks valisime kohaliku söökla…nagu ikka vanasti…moss, klaasis hapukoor, rasvased noad,kahvlid, karjuv söögitädi… Puudu jäi veel koristaja sitase kaltsuga su jalgade vahel põrandat pesemas…;)

Terve teise rännu päeva veetsime aga Krimmi mäestikus. Käisime Bakchisharai linnas khaani lossiga tutvusmas ja siis läksime otsima koopalinna. Matkame 35 kraadises kuumuses ülesmäge paar kilti ära…ei miskit. Siis selgub Pääru gepsult, et minna veel 6km…ehhh, tagasi, nüüd õnneks allamäge. Uus koopalinn, see õnneks autotee kõrval. Eski-Kermen nimi. No see oli küll vaatamist väärt!!! Milline vaade ümbritsevale loodusele, mägedele! Võimas! Ka koopad oli uskumatult lahedad. Oskasid endale ikka miljoni dorrari vaate raiuda. Mullivanni ja terrassi ka. 2,5 tundi kondasime mööda mäeselga, kohutavas kuumuses ja pilvitust taevast säravas päikeses. Aga see oli lahe…

Noh, ega sealkandis vaatamisväärsustest puudus tule, aga raske oli valida, mida võtta, mida jätta…pärast kolmanda päeva sukeldumist otsustasime Balaklava allveebaasi vaatama minna. Seda, mis kunagi suur sõjasaladus oli. Nüüd asub seal muuseum. Impossantne värk. Läbi terve mäe on kaevatud tohutud koridorid, kus siis allveelaevu ehitati. Mäekülg, kust sisse sai, oli aga kamoplaazi täis…mingid majad püsti, mäega samat värvi võrgud. Selgus, et seda baasi kaevati patriootsete nõukogude inimeste jõul ja sealt veeti välja 40000 kamazi täit kivi. Tööd tehti neljas vahetuses.  Lisaks allveelaevade parandamisele oli seal aga ülisalajane aatomikeskus, kus pomme hoiti. Ainult 55 meest pääsesid sinna ja mitte keegi, kes seal keskuses muidu töötasid, ei teadnud, et seal ka sellised pommid olid. 1993 see keskus aga lõpetas tegevuse, sest aatomiallveelaevad ei mahtunud nendes koridorides enam pöörama…hetkel on Must meri kuulutatud aatomivabaks tsooniks :D. Selline tore info siis.

Käia ära Musta mere ääres ja mitte vette saada…seda me lubada ei saanud ja ära sai käidud on inimesi täistuubitud Hõbedases rannas. No oli see ikka ka elamus! Morsasuurusega tädid,õllepurgid käes, haisvad prügikotid, rahvast niipalju, et mereni jõudmiseks tuli läbida tulikuumadest kividest  ja lamavatest lihakehadest labürint. Kuum oli raisk..süda kippus lööke vahele jätma. Randa sai ainult paadiga, heh, päras romantiline oli taevassekõrguvate kaljumägede ääres rannajupile sõita.

Ka viimasel päeval ei mallanud me niisama vedelema jääda, st. osa meist siiski ei viitsinud ennast hommikul välja ajada, aga Monika, Siiri, Tarmo ja mina võtsime taas suuna Jalta peale, et ära käia Massandra kuulsas veinitehases ja Nikita botaanikaaias.  Sealses veinikeldris olen ennegi viibinud ja sellest on vaid meeldivad mälestused ;D.  Kahjuks pidin seekord roolis olema ja presenteeritud veine ma ära juua ei saanud…Botaanikaaias oli kuum ja peale iluste lillede mulle muu erilist muljet ei avaldanud. Tagasisõit Balaklavasse oli puhas ralli mägisel teel, sest pidime jõiudma veel ka poodi, et üht-teist koduteele kaasa osta. Meie viimase päeva õhtu möödus aga Siiri poolt organiseeritud õhtusöögiga selle väikese linna parimas restoranis. Ja seltskond tegi mulle õhtusöögi välja!!!  Suured tänud!!!

Tagasisõit oli sama valulik, kui oodata oli. Alustuseks suutsin isegi mina 9 tundi rooli olla. Tegelikult polnudki asi nii hull. Kõigi hale-naljakam-eksreemsem oli 5 tunnine istumine Ukraina-Poola piiril, kus meil lihtsalt lasti istuda oodata, järjekorras seista, siis sealt tagasi saata, siis uuesti seista kuni lõpuks me sealt ka pääsesime. Edasi vaid Euroopa…

Postitas Terje

Comments are closed.