Oct25

Tagasi alguspunktis

Päris omapärane tunne on üle pika aja olla mitte keegi. Mitte isegi jõuetuse tunne kuivõrd selline tühi olemine, et sind tegelikult pole mitte kellelegi vaja. Oleme ju ikka harjunud, et miski või keegi sõltub meist või meie tegemistest. Olles tuhandete kilomeetrite kaugusel kodust jätab see teadmine mind nagu kahe maailma vahele nii, et sa nagu ei kuuluks kummassegi. Kodu on kaugel. Elu läheb seal edasi. Inimesed teevad oma igapäevaseid toimetusi, muretsevad oma muresid ja isegi ei vasta su kirjadele. Praegusel hetkel ei suuda sa seal toimuvat kuidagi mõjutada. Tahaksin ma seda? Olles olema pidevalt tegevuse keskpunktis, kus vaatamata ühe väikese klubi eksistensi mõttetusele tundsin end siiski kellegi vajalikuna, siis jah, pean tunnistama, et lahtilaskmine polegi nii kerge, kui tahaks. Siin aga oled sa pisike mutter üüratus masinavärgis. Miski pole siin kindel. Iga päev toimuvad muudatused ja seda ühe inimese emotsionaalsete väljaelamiste baasil. Kõnnid kikivarvul, mingeid märkusi teha ei julge ja saad aru, et oled pistnud pea oma turvalisest maailmast sellesse tsentrifuugi, mille pööretesse sattudes ei pruugi sealt mitte terve nahaga välja tulla. Ja nii ma siis eksisteerin selle kahe maailma vahel, kuulumata nagu kuhugi. Nende oskustega,mis mul on, siin läbi ei löö. Siin pead oskama särada,õigetele inimestele õigete tegudega silma jääda. Mina seda ei oska. Need, kes mind tunnevad, teavad seda. Olen alati olnud tegude inimene, aga kui sa ei julge iitsatadagi, rääkimata millegi tegemisest, siis nii sa istud oma tühjade seintega toas ja kuulad juba tunde sadanud vihma rabinat katusel. Nagu november, ainult selle vahega, et välisuks on pärani lahti, et selle õues oleva õhunatukesegi kätte saaks. Aga aitab seekord filosofeerimisest. Ma räägin parem veidi elust siin ja safarist, millest mul oli õnn osa saada.

Kohale jõudsime suht öösel. Õnneks olid Remyl meie elamiste võtmed ja seega pääsesime oma uude koju. Luitunudbeezid seinad, propeller seinal, külmkapp, dussiruum koos wc-ga. Nagu nunnakloostris. Niisiis sai kohe peale uhket koolituspäeva, mille pärast meid kuu aega enne klientide tulekut siia kohale aeti, hakata tegelema sisustusega. Üks pildike,mõned nõud ja käterätid. Ja siis randa silmailu otsima. Õnneks leidsime sellise täiesti inimtühja poolsaare, mis rohkem küll korallide kalmistut meenutas. Sealsed erinevate teokarpide varud olid muljetavaldavad. Ja nii saigi terve riiul merest tulnud looduse ehteid täis laotud. Nüüd võib seda tuba juba pea koduks nimetada. Eveli käest saime laenuks pliidi ja panni, nii et isegi süüa saame teha. Pood on kohe ümber nurga ja turg avatud üle päeva. Sealt saab pea kõike: juurvilja, puuvilja, erinevaid snäkke ja kui vaja, siis ka riided selga. Elu on Taimaal märgatavalt kallinenud. Hinnad on palju kõrgemad võrreldes selle ajaga, kui me viimati 2010 siin käisime. Ja kuna tööd näha pole,siis ongi nii, et iga senti tuleb lugeda. Õnneks on meil roller, millega ringi vurada ja paremaid ostukohti, no ja ka söögikohti leida.

Internet on mure. See küll nagu oleks kirjade järgi olemas, aga selle kättesaamiseks pead majast 25 meetrit eemale jalutama ja siis ongi nii, et panen aga läpaka otsapidi kilekotti ja jooksen paduvihmas, pori varvaste vahelt läbi lirtsumas, netti otsima. Saad ühenduse, kappad toani ja siis hoiad hinge kinni, et ühendus ei katkeks, sest muidu pead jälle tänavale tormama. Kui oled ikka harjunud, et igal pool on wifi, siis ajab kurjaks küll, kui paari pildi üleslaadimiseks pead heal juhul tänaval seisma ja parema tugevusega netti kasutama.

Ilmast rääkides, siis hetkel on see ikka päris jube. Lausa tüütu on, et kui ühel päeval hea õnne korral ei saja, siis järgmisel päeval kallab nagu oavarrest. Isegi keset merd saime korraliku paduka. Ja kui siin ikka sajab, siis mitte ei tibuta, vaid kallab ämbriga ja kuna meil on plastist katus, siis teeb tugev sadu sellist lärmi,mis meenutab kuulipildujate järjepidevat valangut. No ja katsu sa siis magada. Isegi läbi kõrvatroppide on seda lärmi kuulda. Hommikuti on see-eest siiski enamasti ilus ilm olnud. Tavaliselt liiga palav ja siis oleme oma sammud seadnud mere äärde, kus muidugi erilist jahutust ei leia. Kui vesi on +31, siis suurt vahet pole, kas oled vees või väljas. Ainult et vees on märjem vast ;). Ja seal saab lainetega võidelda, mis rulluvad pärast öist tormi vahukeeristena randa. Vaat see on lahe…no muidugi kui pävkad ikka selga jäävad. Ühel hetkel on sul vesi nabani ja hetk hiljem ei ulata jalad põhja ja valgevahune laine laksatab sul üle pea. Siis tõmbab vesi sul mere poole kippudes jalad alt ja hetk hiljem kihutab uus veemass kalda suunas. Ja nii võib seal lõputult vedeleda, sest külm ju ei hakka.

Mingi ime läbi anti meile juba rohkem kui nädalapäevad tagasi teada, et vaatamata varasematele teadaannetele, pääseb staff siiski safarile. Küll mitte Similanile, vaid Phuketi kanti: Phi Phi saared, Koh Haa saared ja veel lisaks mõned toredad kohad. Parim selle asja juures oli see, et 21-st laevas olnud inimesest oli 7 kliendid ja ülejäänud oli staff. Mis saab veel mõnusam olla, kui sukelduda koos proffidega. Sellesse gruppi sattunud instruktoritega leidsime kohe ühise keele. Seltskond oli väga värvikas: üks ameeriklane, Gary, 61 aastat vana ;), aga selline elujõud taga, et vaata ja imesta. Siis itaallanna Vivi, räägib üheksat keelt. Edasi inglasest Alex, iirlasest Geoff, shotlasest Mark ja siis veel mitmed ülilahedad ja omamoodi tegelased. Igav nendega just ei ole. Ainult lõualuud on pidevast naermisest kanged. Kahjuks ei ole võimalik sõnadega edasi anda seda fiilingut, seda vapustavalt avatud õhkkonda, mis selles seltskonnas olles tunda on. Ka vee all käisime pea sama kaadriga, vaid veidi väiksemates gruppides. Sukeldumised olid keskmised. Oli paar ülihead kohta ja mõned kohad, nagu ikka, erilist kriitikat ei kannata. Aga kui sulle antakse võimalus tasuta sukelduma minna ja kedagi ei peagi valvama, siis vinguma just ei hakka. Kui vihmasadu lõpeb ja jälle netti pääseb, siis panen üles paremiku piltidest, mis sai sellel reisil tehtud.

Hetkel siis sellised emotsioonid. Võib-olla sai lugu veidi pessimistlik, aga ega see elu polegi ju kogu aeg üks tants ja trall. Vaatame huviga,mis edasi juhtuma hakkab. Võib-olla järgmisel korral saab lugu märgatavalt mõnusama alatooni. Või vastupidi. Olles täna külastanud mingit uhket budismiga seotud festivali lõpptseremooniat, siis konstateerime vaid, et tuleb täpselt see, mis tulema peab ja sellele vastu võidelda oleks suur ajaraiskamine. Kui õppetund peab tulema, siis ta ka aset leiab.

Postitas Terje

Comments are closed.