Jan13

Fidzi vol.3

Alates kolmapäevast on Fidzi kohal troopilise tsükloni kese ja sellest tulenevalt sajab neljandat päeva ilma vaheaegadeta vihma. Viti Levu läänepiirkondades on viimaste aastakümnete suurimad üleujutused. Jõed on üle kallaste, torm murdis maha hulga puid ja inimesed on evakueeritud nende kodudest. Meil siin Pacific Harbouris nii hull asi pole. Jõed on veel oma sängides, aga kui nii edasi ladistab, siis saame ka siin ühtteist huvitavat näha.
Minu eelmisest kirjutisest on päris palju aega mööda läinud. Mitte et mul poleks olnud aega kirjutada, aga lihtsalt polnud midagi sellist, millest kirjutada. Elu lihtsalt veeres neljandas klassis õppides ja sporti tehes. Detsembris algas ka siinne jõuluhullus. Nägi see välja piisavalt naljakas. Kaupluse aknaid kaunistasid rohked jõulukaunistused, soovides häid pühi. Eriti irooniline oli näha tumedat verd jõuluvana täies kostüümis kellukesi helistamas. Muud ei miskit, aga lihtsalt kaupluse konditsioneeri käest välja astudes tabas sind 35 kraadine niiske kuumus koos lauskpäikesega. Vaat see oli irooniline. Igas kaupluses mängiti reipalt teada-tuntud jõululaulukesi…igatahes polnud kuskil märgata, et maailmas suur majanduskriis just hoogu sisse oli võtmas. Ja ausalt öeldes, kui poleks olnud internetti, sest telekat mul ju polnud, siis siin jumala selja taga suurem osa maailma sündmustest sinuni ei jõua.
19.detsembril jõudis kohale kauaoodatud vennake. Sama päeva õhtul oli meil sobivalt tehase jõulupidu, millest mul ka pildi reportaaz on tehtud. Rummipunchist läksid tüdrukud nii hoogu, et ükshaaval vette hüppasid ja hiljem korraliku beebipuudri sõja korraldasid. Õhtul lõppes aga minu senise elu suurima äikesetormiga, mis paukus peakohal pea 5 tundi, laskmata magama jääda. Iseenesest oli vaatepilt vägev; välk lõi ookeani iga minuti tagant valgeks, millele järgnes meeletu kõuemürin. Paraku mulle see siiski hästi ei lõppenud, sest õhtul joodud puntsh jäi välja magamata ja järgmisel päeval Suvasse venna sõpradele külla minnes oli mul viimase aja raskeim pohmell…;)
Venna sõber Bobi ja tema pere on vaatamisväärsus omaette. Bobi on hindu ja tema naine Rotuma saarelt päris fidzilanna. Peres on kolm täiskasvanud poega ja tütar. Lisaks sellele elab peres juba viis aastat Tuvalu saarelt pärit kirjade järgi kuninglikku verd noormees, kes eriti lahtise pea ja kuldsete kätega on. Ja see pole veel kõik. 10 aastat tagasi adopteerisid nad Gorneliuse nimelise poisi. Peres kasvab veel vanima poja kaks pisikest poega. Nii et rahvast rohkem kui inimesi. Külla minnes võtsime tee pealt kaasa kohalikke aedvilju, et Bobi meile „lovo” rooga teeks. Lühidalt kirjeldades aetakse lõkkes kivid kuumaks ja siis pannakse nende kivide peale fooliumisse keeratud ro-ro lehed koos kookspiimaga, dalod(kohalik juurvili, mis olemuselt meenutab kartulit) ja kanad. Kõik see kaetakse õhukindlalt ja kogu see värk küpseb nüüd kuumadest kividest tõusva auru käes 2 tundi. Pean ütlema, et see on omaette elamus ja toit erakordselt maitsev. Ja täiesti naturaalne. Sama sööki saime ka jõululaupäeval. Kuigi siinne traditsioon näeb ette, et istutakse koos 25.12, siis meie auks tehti pidu jõululaupäeval. Meie omalt poolt võtsime kaasa Tarvi poolt paar päeva enne pidu püütud Lehi filee, mis samuti kuumadel kividel ära küpsetati. Enne seda aga pakuti „kokonda” nimelt rooga. See oli siis toore lehi filee, mis oli seisnud paar tundi sibula ja lime’ga maitsestatud kookospiimas. Tõeliselt hea! Et jõuluõhtu veelgi meeldejäävamaks muuta, siis sel ajal, kui lovo küpses, käisime seltskonnaga koses ujumas. Nii et igati teistsugune jõul.
Aastavahetus oli samasugune nagu igal pool, ehk vaid sellise vahega, et sai poole hommikuni paljajalu liivas tantsitud. Ja siinse traditsiooni kohaselt pannakse keskööl põlema lõkked ja lastakse rakette. Olime koos oma kohalike tuttavatega Uprisingu nimelises hotellis. Aga vähemalt kord elus olin ma kohas, kus uus aasta algab esimesena maailmas!
Koos venna tulekuga muutus veel üks asi meie elus. Nimelt sai otsa villas veedetud aeg ja meil tuli välja kolida. Hetke olukorras kolisime venna sõbra motelli, mis otse ookeani kaldal. Ja kõik ühte pisikesse tuppa. Aga see-eest oli hommikune päikesetõus lausa meeliülendav. Selles pisikeses toas veetsime mõnusasti 2 nädalat ja siis otsustas vend paar päeva „valge mehena”?! elada ja me kolisime kolmeks päevaks kohalikku 5 tärni hotelli, kus meie käsutusse anti kahe majaga villa. Seal oli olemas kõik; isegi eraldi telekavaatamise tuba, kuigi telekas ka magamistubades olemas oli. Lisaks sellele muidugi basseinid ja köök ja mullivannid ja loomulikult otsevaade merele. Ehk siis kolm päeva „pidu katku ajal”
Kas nüüd meie nii väga seda nautisimegi, aga poja see-eest võttis viimast. Küll oli ta ühes bassus ja siis teises ja siis mullivannis ja siis vaatas juba multikaid. Vend hakkas teda „luksesemeheks” kutsuma. Kahel päeval oli meie käsutuses lisaks villale ka dziip, millega ka kohe mägedesse põrutasime. See oli muidugi omaette kogemus. Kuskil perifeerias kohtasime teel valget meest koos kohaliku naisega. Selgus, et noormees juba 2 aastat kohalikus mägiküla koolis inglise keelt õpetanud. Loomulikult nõudis nende külalislahkus meie külla kutsumist ja enestele märkamatult olimegi lõunale kutsutud. Enne seda näidati meile ka kohalikku juga, kus ujumas käidi ja siis lõunale. Sattusime sellisesse perre, kus puhta õpetajad, seega polnud keel probleem. Söök oli maitsev ja seltskond meeldiv.
Olukorrast johtuvalt oli meil päevakorras teema, kas ma jään siia või sõidame kõik koos tagasi. Ja siis haaras mind paanika, sest käimata oli kuulsal haisukeldumisel. Ja kui enne olin kuu aega kummi venitanud, siis nüüd võtsin kohe härjal sarvist ja eelmisel esmaspäeval sai siis ka see asi ära tehtud.
Üritus oli korraldatud korralikult ja ei olnud kuidagi võrreldav minu eelmise kogemusega siinsetes vetes. Paadis oli 5 klienti ja 10!!! keskuse poissi. Nüüd ma saan aru küll, miks nende juures nii kallis sukelduda on. Loomulikult taheti jälle kord mu varustust kokku panna, mida ma muidugi sündida ei lasknud. Ohutus briifing oli põhjalik, samuti sukeldumise oma. Esimene sukeldumine toimus kolmel eri sügavusel. Algul olime 29m peal. Kliendid pidid põlvitama väikese müüri taga, mille ees oli siis kast söödaga ja söötja. Meie seljataga seisid aga poisid pikkade keppidega, et haipoisse eemale ajada. Sama staff oma töötanud selles keskuses 10 aastat, nii et haid on nats lausa „välja õpetatud”, kust nad tulema peavad ja kuhu pärast seda keerama. Niipalju sain siis mina erikohtlemist, et kui olime olnud 5 minutit põhjas ja kasti kõrval oli lisaks söötjale ka videooperaator, siis koputas minu taga olnud instruktor mulle õlale ja näitas, et võin ka allapoole minna. Ehk siis 32 meetri peale. Palju see muidugi ei muutnud, kuigi sain haidele lähemal olla. Nähtavus oli halb ja kuna väikseid kalu oli palju, siis nende tiirutamine ümber toidukasti peksis põhja veelgi rohkem üles. Sellel sügavusel olid siis Bull haid, mis iganes nende eestikeelne nimetus võiks ka olla. Veerand tunni pärast liiguti 15 meetri peale ja siis tulid mängu riifihaid. Kuna valgust tuli juurde, siis muutusid ka pildid selgemaks. Teel üles kohtasin veel ka kaheksajalga, keda ma loomulikult ei saanud pildistamata jätta. 15 meetri peal kohtasime ka suurt mureeni, keda poisid ka kiusasid, aga ta oli väga armas!
Viimane peatus oli 3 meetri peal, tehes samal ajal ohutuspeatust. Seal tehtud pildid on loomulikult värvide poolest kõige elavamad. Pärast mahla ja küpsiseid ning 45 minutilist pinnaintervalli tegime samas kohas veel teisegi sukeldumise. Sel korral olime kogu 35 minutit 15 meetri peal kõhuli maas taas kord väikese müüri taga. Tegevusse liitus 6 bullsharki. Söögikast paiknes nii, et saades oma söögitüki, pidi hai meie eest läbi ujuma ja nii mõnigi tuli ikka nii lähedale, et pidin pea eest ära tõmbama, et sabaga pikki pead ei saaks. Väga lahe. Nähtavus polnud kõige hullem, aga väikseid kalu niipalju, et pooled pildid läksid seetõttu vett vedama.
Igatahes jäin mina väga rahule. Tegelikult me ju ei sukeldunudki, sest me ei liikunud pea üldse, aga vahelduseks oli see omapärane. Korraldus jättis igati hea mulje. Paarilist ainult ei antud ja õhu näitamist ei nõutud, aga samas oli igal matsil oma giid selja taga. Niisiis ei jää mul muud öelda, kui ei kui olete Punasest merest haide otsimisest väsinud, siis siin tuuakse need teile taldrikul kätte. Pole muud, kui ainult imetle ja naudi!
Õues ladistab endiselt. Isegi jooksma ei saa. Muud ma hetkel ei tee, kui õpin eesti keelt ja matemaatikat. Jama selles, et võin niimoodi veel targaks saada;))) Vend sõitis ära koju ja meie kolisime taas ookeani äärde, väikese motelli ühte tuppa. Olen saavutanud igapäevase rutiini. Nagu mu elu peakski niimoodi siin ookeaniavarustes asuval saarel veerema. Tuleb ainult ragbi vaatamisest rõõmu tundma hakata, siis olengi kohalik valmis. Samas tean ka hullemaid alasid. Heas füüsilises vormis noorte meeste vaatamine pole sugugi igav tegevus… Inimene harjub ju kõigega. Kuu aja pärast tulevad sõbrad ja ainuüksi mõte sellest teeb heameelt. Tegelikult pole sellel elul siin viga midagi. Kõik saavad omavahel läbi, keegi ei sõdi ega pommita. Kuritegevus eksisteerib, kuid mitte suuremal määral, kui kuskil mujal riigis. Nii et siin on soe ja rahulik ning tervislik, sest siin harjud ära elama juurviljadest ja puuviljadest. Kui ainult sukelduma ka veel saaks, siis polekski nagu mille üle kurta. Üks asi siiski on…sõbrad võiks siin koos minuga chillida. 

Postitas Terje

Comments are closed.