Fidzi vol.2

Aeg on läinud kiiresti ja eelmisest „reportaazist” on möödas juba kolm nädalat. Ilmad on veidi paremaks läinud või hakkan kohalike oludega lihtsalt harjuma. Päikest näeb päris palju, aga üle kahe päeva ilma korraliku vihmata aga mööda ei lähe. Eelmisel nädalal on ka paar korralikku äikesetormi. Kui ma arvasin, et tean, mis tähendab väljend „kallab nagu ämbrist”, siis nüüd on see väljend saanud uue näo. Siinne vihm on nii tihe, et poole tunniga kallab alla paarkümmend sentimeetrit vett. Sellega kaasneb heli aga võrdub kõrvulukustava lärmiga ja kui siis veel äike ka peakohal peksab, siis omi mõtteid igatahes enam ei kuule.
Pärast kuuajalist kohalikus külas istumist sai mul sellest ikka nii villand, et otsustasin auto rentida, vähemalt nädalalõppudeks, sest muidu siin liikuma ei pääse. Õnneks saab autot rentida kohe kalatehase ees asuvast bensiinijaamast ja väga mõistliku hinnaga. Mis tähendab, et ma ei pea muretsema ja maksma auto kohaletoimetamise eest pealinnast, mis siiski 50km kaugusel. Liiklus vajab muidugi harjumist. Valisin endale teadlikult automaatkastiga auto, et ei peaks vasaku käega käike vahetama. Piisab sellest, et iga kord kui plaanin suunatuld näidata, lükkan sisse kojamehed ;). Teed on siin viletsas korras ja kõigele lisaks on teed mägedes, nii et mootorit saab kõvasti piinata. Tegin tiiru ka juba pealinnas. See polnud väga meeldiv kogemus. Autosid nagu muda, liiklus kaootiline. Selgus, et suur osa seltskonnast on load endale ostnud. Miks ma ei imesta…
Lisaks autole sai eelmisel nädalal muudki huvitavat tehtud. Alustame sellest, et lõpuks õnnestus mul siis ka vee all ära käia. Jutule sain ühe korraliku keskusega, mis kokkuvõttes osutus täielikust jamaks. Õnneks ei pidanud ma selle lõbu eest vähemalt maksma, sest meie tehasest ülejäävad kalade sabad ja sarved lähevad keskusele haisukeldumiste korraldamiseks ja vastutasuks sain tasuta sukeldumispäeva.
Laev ise oli suur plekist kolakas. Õnneks rahvast palju polnud, peale minu veel 4 inimest, kolm nendest üle kuuekümnesed. Varustuse pani neile kokku dm. Mina panin enda krempli ise kokku, see veel puuduks, et ma seda kellelgi teisel teha lasen. Sõit sukeldumiskohale võttis 20 minutit. Meri sattus sel hommikul olema peegelsile. Kohapeal tehti briifing, mis koosnes kahest lausest; peate mulle näitama 100-t bari ja milline näeb välja laeva kujutav käemärk. Ja kõik hakkasid vetteminekuks valmistuma. Küsisin siis, kas mulle paariline ka antakse. Anti. Üks vanem meesterahvas jäi üksi ja dm teda ka enda paariliseks ei võtnud. Ja nii ta tolgendaski lihtsalt teistel sabas. Nagu seltskonda arvestades arvata võite, olin mina esimene, kes valmis ja minu paariline ka suht ruttu. Jäin siis teisi ootama, öeldi, et minge vette ja kohe alla ja ootate teisi all???? Mis mõttes!!! Giid tuli vette viimasena ja ta ei teadnud, et olen instruktor. Ta lihtsalt saatis inimesed 10m sügavusele ootama. Vee all olime 55 minutit ja selle aja jooksul pööras ta oma grupi poole nii 2 korda, heal juhul. Need kolm vanemat inimest olid nõrgad sukeldujad, aga teda see ei huvitanud. Näitas paari elukat ja kõik. Ja seltskond oli tal lihtsalt järgi nagu lehmakari… Ja teine sukeldumine täpselt sama lugu. Briifingut ei tehtud ka laeva kohta ja kahe sukeldumise vahel tehti ainult pool tundi pausi, aga sellest ma saan aru, nad ei saa pikemat lubada, sest selles laevas ei olnud tualetti!!!!????
Mõlemad saidid olid nõrgad, teine ehk veidi parem. Väikese hai nägi ära mõlemal korral ja teisel sukeldumisel kohtasime korraga kuute suurt humphead wrasset ehk siis Napoleoni sugulast, aga kahjuks olid nad kaugel ja pilt nendest sai sinine. Nähtavus oli kehv, nii 15-20m, palju planktoni, nii et välguga kaugelt pilti ei tee. Surnud koralle oli palju ja korallivalik oli selgelt nõrgem kui Punases meres. Ka kaladega neid kohti õnnistatud polnud.
Niisiis kokkuvõtteks…juttude järgi olen selgeks saanud, et parimad kohad on siiski väikeste saarte ümbruses. Ja saarte vahel, kus on hoovused ja seetõttu palju kalu. Selliste kohtade eest, nagu siin ümbruses, maksta ei tasu. Tuleb võtta paat rendile ja lihtsalt minna sukelduma. Varustust rentida ikka saab. Ainus tõsine asi siinkandis, on sharkdive, kus siis haid kohale meelitatakse ja sa neid toki otsast toita saad. Teen selle ka kindlasti lähiaegadel läbi, siis tean rohkem kirjutada.
Eelmisel laupäeval aga käisin kanuutamas. Mägijõel. Tegemist hoopis teise klassi orgunniga kui sukeldumine oli. Hommikul pool üheksa pandi seltskond bussi. Enne seda tehti kogu päeva kohta korralik ülevaade. Meid oli mingi 17 inimest. Buss „roomas” mootorit piinates 900m kõrgusele mägedesse. Kahjuks oli seal pilvine ja päikest ei paistnud, aga vaated oli võrratud. Pärast kahetunnilist loksumist jõudsime kohalikku külla, kus meid siis külavanema juurde kutsuti, traditsioonilisele kava tseremooniale. Kavajuur on siis nende mägikülade põhiline sissetulekuallikas. Nad kasvatavad neid, siis kuivatavad ja müüvad linnas. Ise tarbivad nad seda vedelikku mitu korda päevas. Kahjuks tseremooniat pildistada ei lubatud, nii et peate paraku mu jutuga leppima. Kava tehakse suurde käsitsi voolitud puunõusse. Riidest koti sisse puistatakse kavajuure pulbrit ja siis seda kotti peatakse käsitsi kavanõusse valatu vees. Tulemus on selline koorekohvi ja porilombi ristsugutise värvusega vedelik, mis siis kohalikele mõnuaine eest. Igale inimesele tuuakse vedelik personaalselt kookospähklist voolitud „kruusis”. Enne selle kruusi võtmist peab looma käed ühe korra kokku, ütlema pealikule „Bula” ja siis võtma kruusi kahe käega ja jooma vedeliku ära ühe sõõmuga ning lõpetuseks ütlema „Mathe”, mis tähendab tühi. Vedelik ise on mõrkja maitsega ja hetk pärast joomist muutuvad kurk ja keel paariks minutiks tundetuks. Pärast neljandat kruusi pidi päris heaks minema, meie piirdusime kahega. Vaja ju ikka kanuus ka püsida.
Pärast külaskäiku külla jõudsime lõpuks ka kanuudeni. Kõigile jagati kiivrid ja päästevestid ja kuivad kotid asjade jaoks. Ohutusalane briifing oli nii täiuslik, et ka täis tolad oleksid aru saanud. Kanuud olid täispuhutavad. Igaüks sai oma ja läks lahti. Sõit ise millegi grandioossega silma ei paistnud, see-eest aga ümbritsev loodus oli hingematvalt ilus; kõrged kaljuseinad, kõikjal inimesest puutumata ürgne vihmamets. Linnulaulu taustaks kuulad vee mõnusat vulinat. Mõnus!!! Matka vahepeal tegime väikese lõunapausi ja veerandtunnise jalgsimatka suure kose juurde. Vesi oli mägijões nii 26 kraadi juures. Viimased pool tundi viidi meid edasi pikkade, ilusasti äravärvitud puupaatidega, mida juhtisid profid, sest kärestikest mindi läbi täiskäigul, 10cm kauguselt suurtest kivirahnudest. Alamjooksul ootas meid aga tuttav buss. See päev oli igatahes väga meeldiv, natuke sporti, kuhjaga muljeid ja kõigele lisaks meeldiv seltskond. Ah jaa, et Teile natuke seltskonnast juttu teha, siis Leah on minu venna kalatehase juht, Elsie kalatehase töötaja. Alfie on kohaliku ühe suurema hotelli Uprisingu juht ja Raseev tehase eest asuva bensiinijaama manager. Vot nii…
Pühapäev sattus olema taas võrratult ilus ilm, võtsin auto ja poisi ning kihutasime tutvuma 90km kaugusel asuva Sigatoka linna ja selle ümbruses olevate randadega. Ja viimastest puudus ei tule. Kilomeetrite kaupa liivaranda ja ei ühtki inimest. Terveks päevaks jagus küll ujumist ja rannal kõndimist. Ja enda ärapõletamisest hoidumist. Õhtuks kogunesid aga jälle vihmapilved, nagu alati.
Selline oli siis ülevaade meie eelmisest nädalast. Hommikuti ajan end kell 5 üles, et jooksma minna. Esiteks on see ainus talutava temperatuuriga aeg. Teiseks aga on hommikud siin lausa müstilised. Oleks patt seda mitte nautida. Täna üritan aga hakata meres ujumas käima, …mis mulle muidugi väga ei meeldi. Noh, märg on ju ja soolane ja üldse mulle vesi ei meeldi ;)))
Aga vaja sporti teha. Ja vesi siiski 28 kraadi 
Päikest Teile kõigile ja rahulikku jõuluooteaega!