Nov20

Elamisest-olemisest põrgukatlast paradiisis.

Eelmisest kirjutisest nüüd siis juba paar nädalakest möödas ja ega palju miskit muutunud pole. Vaid see, et olen nüüd läinud juba tervelt 9 päeva tööl…ja seda siis 1 kuu ja 1 nädala jooksul. Sain oma üürivõla just nii napilt tasutud, et veel pole arvelt pidanud raha välja võtma. Kristil on olukord palju põnevam. Hetkel on ta ühe väljavalituna Padi spetstripil ja seda põhiliselt ilus olemiseks;). Kindlasti on tal seal väga lõbus, aga palju paksu verd tekitas see muidugi ka. Alati leidub ju neid, kes ennast mingisse situatsiooni palju paremaks kanditaadiks peavad. Üksteisel noa selgakeeramine käib siin endiselt. Ollakse kade iga asja pärast; tööpäeva, konkreetse töö ja kui vaja, siis ka vaba päeva pärast. Õhk selles keskuses on kibestumist nii täis, et sinna vabatahtlikult oma jalga tõsta ei taha. No eriti siis, kui seinale pandi kiri, et ärge jõlkuge omast vabast ajast siis ja ärge nuruge tööd…samas, need, kes seda teinud on, on sama aja jooksul topelt rohkem päevi tööl käinud. Aga ma põhimõtteliselt ei tee seda. Miks ma peaksin ennast niimoodi alandama? Õnneks siiski leidub eriti toredaid inimesi, nagu näiteks Alex ja Geoff, kes on juba loomuselt mõnusad, vabad, aga vajadusel tõsised inimesed. Ilma selliste noorte poisteta läheks siinses seltskonnas varsti hulluks. Ja loomulikult oleme me ülirahul, et Eveli, Remy siinsamas, meiega samal tänaval elavad. Vähemalt omad inimesed ja saab omas keeles rääkida.

Noh ja nüüd ma siis jälle laman toas ja kirjutan, sest õue lihtsalt minna ei saa. Palavus tapab juba ukselävel. Õnneks on täna jälle turupäev ja siis ma mõtlesingi, et enne kui sammud turule sean, siis kirjutan veidi pikemalt, millega me oma aega sisustame ja kuidas näeb välja Similani veealune maailm.

Turg toimub meil siin 3 korda nädalas. Parim päev on laupäev,siis ronivad välja ka kõik väikemüüjad ja siis on võimalik puuvilju palju parema hinnaga saada. Müüakse üldiselt kõike; alates kärbseid täis sealihast ja puu- ning juurviljast kuni igasugu hilpudeni välja. Osta on nii turistidel kui ka kohalikel. Meie põhiline huvi on ikka puuviljad. Tavapäraselt ostame siis väikseid banaane, papaiat, mangot ja arbuusi. Vahel ka pomelot ja ananassi. Valikus on veel igasugu muid „elukaid“, aga kui ei tea, mis maitse neil on, siis väga ei julge võtta. Mangod on muidugi suusulavad ja arbuus meeldivalt magus. Hinnad pole kõige hullemad, kuid kindlasti mitte odavad. Näiteks maksab kilo mangosid 70 bahti, mis pea 2 euri kilo. Vahe muidugi kodumaaga selles, et need on siis tõesti kuldkollased ja ülimagusad. Arbuus kuskil 30 bahti ehk siis alla euro kilo. Kimbu banaane saab 15 bahti eest , mis siis kuskil 40 eurosenti. Müügil ka kõik juurviljad. Porgandid näevad välja just sellised, nagu keegi oleks neile viagrat sisse söötnud. Kartulid ja porgandid on kuskil 1 euro kilo ja tihti neid just ei taha osta. Lihtsalt ei tunne neist puudust, aga vahel oleme siiski Remy ja Eveli juures kartuleid praadinud ja siis peekoni juurde söönud. Lisaks teeb Eveli suht tihti kartulisalatit, mis muidugi veidi erineb kodusest, kuid mitte palju. Ja hapukurki teevad Kristi ja Eveli pidevalt. Veel üks mõnus asi, mis turult osta, on maisitõlvikud, mis on juba läbi keedetud ja siis soolvette pistetud. No vot see on mõnus närimine. Oh, täna saab jälle üle mitme päeva. Turupäevadel me üldiselt väljas söömas ei käi, vaid ostame turult kevadrulle ja juba valmisküpsetatud kana ja siis istume oma terrassil ja naudine suurepärast söömaaega.

Safaritega on üks selline tore asi, et nendel päevadel ei pea sa söögi ja joogi peale kulutama ja laevas on ette nähtud lausa 5 söömaaega. Söögid muidugi võiks veidi paremad ja vaheldusrikkamad olla, aga vinguda ka nagu põhjust pole. Olen sattunud kahel korral sama laeva peal safarit tegema ja seepärast teistel laevadel toimuvat väga kirjeldada ei oska. Aga Manta Queen 2 on siis kõige vanem ja väiksem laev KSA laevastikus. Alguses tundus, küll kõik kuidagi kitsas, aga nüüd olen aru saanud, et just see selle mõnusaks teebki. Rahvas seltsib omavahel paju tihedamalt ja õhkkond on tervem. Safaritel tehakse 4 sukeldumist päevas. 2 esimest päeva Similani Rahvuspargis, siis 1 päev Richelieu Rockil, mis kuulub Surini Rahvuspargi territooriumi alla ja siis viimase päeva kaks sukeldumist siis jälle Similanil. Similan on ok, aga Richelieu on võrratu. Sinna võikski jääda. See hobuseraua kujuline riffitükike on paksult täis pehmet koralli. Leida võib kõike alates merihobustest ja nudibranchidest kuni hea õnne korral vaalhaideni välja.Minu lemmikud on teada tuntult nudid ja kaheksajalad. Ja hetkel on viimasel käsil just romantika ehk „ octoporri“ aeg ;). Nad on nii nunnud. Muidu nad kappavad su eest kohe kivide vahele, aga hetkel pole neil selleks aega. Vaja kaaslast ära rääkida ja nii nad siis istuvad liikumatult, kombitsa abil omavahel ühendatud ja ei kortsuta isegi kulmu, kui fotokad neil ümber sähvivad. Sel tripil sai neid kohe isukalt pildistatud. Samuti on cuttlefishidel paaritumisaeg ja vist lausa munadki juba olemas.

Nägime, kuidas emane mune riffi alla surus ja siis meie peale väga kurja nägu tegi…no loodame,et mureenid neid mune sealt üles ei leia. Lisaks octodele on viimasel ajal palju baarakuudasid liikumas näha ja ka triggerkalad teevad pesa ja on jube kurjad. 2 tükki ründasid mind täie raha eest Koh Bon´i riffil. Pagan, üks eest ja teine seljatagant. Hea, et tulema sain. Nüüd olen targem. Nende pesa lähedal tuleb hästi maadligi hoida, sest pesa on nende ettekujutuses lehtrikujuline ja ülespoole laieneb pea lõputult. Ka kilbusid oleme näinud ja ühel korral blacktip riffihaisid. Vesi on mõnusalt 29-30 plusskraadi ja mina on saanud hakkama kangelasteoga…enda meelest…Nimelt sukeldun ma nüüd ilma kalipsota, kasutades vaid Lavacore vesti ja lühikesi pükse. Isegi jahedalähedast tunnet pole veel olnud. Pika olen vaid öösukeldumisteks selga ajanud. Ilmselt saadan oma 5mm kalispso kodu poole tagasi ja üritan öösukeldumisteks 2-3mm pika kalipso. Ja sedagi vaid selleks, et pimeduses millegi vastu ei puutuks. Aga kõike seda vaid juhul, kui mingigi raha liikuma hakkab. Kohe väga varsti peame Malaisiasse viisarunnile minema ja jälle 3-4 päeva ilma tööta.

Aga sel korral ma siis lõpetan. Otsustasin just rannas pika-pika jalgsi matka ette võtta. Seal vähemalt õhku. Ja saab veidi päikest ka. Hakkab teine pidevast higistamisest maha kuluma ;). Loodan, et tän mulle helistatakse, ja et ma tööle pääsen. Enam ei jaksa vedeleda, tahaks juba asjalikuks hakata.

Postitas Terje

Comments are closed.