Blondiklubi seuklused Tais, vol.9-…kotkad toovad õnne…
Vaevu Khao Sokist tagasijõudnutena anti meile napilt tund oma asjad kokku pakkida, sest kohe pidime startima safari laevale. Anni jäi selleks õhtuks veel maale, aga järgmisel hommikul pidi Maido ta üksikule saarele maha jätma, et ta ikka elu üle järgi mõtleks…et kas ilma sukeldumata on elul mõte või mitte…;)…no ega talle pikka pidu ei anta, sest oma algkursusega alustab ta juba järgmisel kuul. Meie aga haarasime kogu oma varustuse, mida polnud üldse vähe ja Maido viskas meid Chalongseaspordi juurde ära, kust meid kohe edasi laeva hiivati. Õnneks olid meie kajutid kohe vastastikku ja mingi ime läbi olin mina üksi toas. See lahendas kohe ka ruumipuuduse, sest seda kila-kola meil ikka jätkus-kolm fotokat ja siis mitu taskulampi ja siis Maidolt prooviks laenatud välk, rääkimata siis sukeldumisega mitteseotud asjadest. Laevas oli siis peale meie hulk soomlasi, kaks shotlast, kolm giidi ja siis meeskond, mis koosnes tailastest. Reziim oli karm nagu sõjakoolis; hommikul kuskil kuue ja seitsme vahel äratus, siis briifing ja kohe peale seda vette. Peale hommikusööki tund pausi ja jälle vette ja siis välja ja siis juba lõuna ja paar tundi pausi ja …jälle vette. Ning siis neljas sukeldumine natuke hiljem. Meie ujusime tüdrukutega põhiliselt kolmekesi ja omaette, aga kui õnnestus, siis hiilisime ikka giididele järgi, sest nad ju kohalike oludega tuttavad. Kohe esimesel päeval saime korraliku „koolituse” hoovuste alal ehk siis esimese päeva teine sukeldumine jäi meil väga lühikeseks, kui me lihtsalt täiega riifilt ära lendasime ja kaua sa ikka loodusjõududega võidelda suudad. Järgmisel päeval kordus sama. Iseenesest oli muidugi selline koolitus kasulik, sest ka Katrin õppis ennast ühel kõrgusel hoidma ja vastu hoovust ujuma.
Sukeldumised olid väga head. Noh, paar igavamat kohta ikka ka oli, aga üldiselt läks meil võimsalt hästi. Naersime, et kotkad toovad meile õnne. Nimelt nägime iga päev mõne saare juures ankrus seistes mõnda kotkast. Eriliselt õnnestusnud päev oli kolmas sukeldumispäev. Selle veetsime siis Richeleu Rocki ja Tachai saare juures. Esimene sukeldumine Richeleu juures oli väga ilus. Tõeliselt võimas sukeldumiskoht. Kindlasti oma kuulsust väärt. Mul küll kahjuks jäi nägemata merihobune, mis oli oma tavapärasel kohal istunud, aga kuna seal oli selline hulk inimesi ümber, siis andsin lihtsalt alla. See-eest saime palju pildistamist harjutada; kaunid pehmed korallid, tohutult palju erinevaid kalu. Mureene oli lihtsalt hullupööra. Eriti just pisikesi. Lõpuks nägime ka Nemod ära. Tegime ilusa pika sukeldumise. Ronisime paati ja leppisime Darreniga(giid) kokku, et teise sukeldumise ajal samas kohas näitab ta mulle merihobust. Ja siis läks hulluks madinaks. Anti teada, et kas on tahtjaid snorgeldama minna, sest vaalhai olla seal all….? Just hommikusel briifingul oli Darren öelnud, et 15 aastat tagasi ehk oli võimalus neid kauneid, maailma suurimaid kalu näha. Aga mitte tänapäeval….no kahte korda ei lasknud keegi endale öelda. Ülima kiirusega leiti maskid ja snorklid ja lestad siis ruttu jalga ja mina muidugi haarasin ka fotoka, sest no kes meid siis hiljem ikka usub…ja kohe vette. Vees polnud just palju ruumi; kohale olid ennast ajanud kõik laevad ja vees solberdas oma 50 tegelast. Kristil ja mul vedas. Jäime üldisest massist nats maha ja nägime, kuidas üks õnnelik, kes samal ajal varustusega vee all oli, näitas käega, kus vaalhai on ja ta just keeras nii, et meie saime enne gruppi tema kohale…meil oli aega teda imetleda ja tema suursugusust nautida, enne kui mass meist üle sõitis…aga vahet pole….võimas vaatepilt…kalake polnud küll väga suur, nii 4-5 meetrit, aga võimas siiski ja need satelliidid rippusid tal küljes. No nii, kogu seltskond veest välja, kalipsod selga ja ilma briifinguta uuesti vette. Tema aga oli selleks ajaks jalga lasknud…no kes poleks, kui sind mingi maniakkide kamp ümber piirab ja sust vastu sinu tahtist fotomodelli teevad…:)…mida aga enam polnud, oli merihobune, mis jäigi kul nägemata, mis aga ei takistanud meid taas kord nautimast ilusat pikka sukeldumist. Sama päeva kolmas kups oli siis Tachai saare jalamil, kus oli pöörane hoovus, nii et laskumisköiest ei julgenud väga lahti lasta. See-eest ümbritsesid meid kümnete kaupa suured trevallid, tunad ja miljonite kaupa väikseid hõbedasi kalu, mis sillerdasid läbi vee paistvas päikeses. Meie rõõmuks ujus meie eest läbi leopardhai ja ka kilpkonn. Ja et see päev ikka tõesti täiuslik oleks, siis päeva viimasel sukeldumisel, seal, kus me ei lootnud midagi erilist näha…tugevat hoovust polnud, aga oli ära ütlemata chill sukeldumine…nõrk hoovus kandis just niipalju, et ennast ise liigutama ei pidanud…ja siis ta tuli, fantastiline vaatepilt, suur ja kuninglik manta…meie eest läbi paar korda….jah, sel päeval olid kõik õnnetoovad kotkad meiega, sest oli suur rõõm näha tüdrukute rõõmu nähtud kaunite mereelukate üle.
Et mitte ainukt sukeldumiusest kirjutada, siis võib paari sõnaga ka elust laeval kirjutada. Nagu titad, väikeste mööndustega, et siis sukeldusime, sõime, magasime, siis jälle sukeldusime ja jälle sõime ja siis kiigutas laev meid taas kord unele …ja nii olid kõik need neli päeva. Ärkvel püsida oli pea võimatu. Süüa pakuti laevas lausa 4 korda päevas ja siinkohal kõik kiitused kokale, sest söögid olid piisavalt vaheldusrikkad ja väga maitsvad. Lisaks eelpool mainitud tegevustele tuleb siis lisada päikesevõtuüritus, aga see ei tahtnud väga õnnestuda, sest päikeseteki põrand oli kohutavalt kuum, et sinna palja jalaga astuda ei saand ja vaatamata sellele, et olime merel, siis tuult küll polnud. Ja nii oli päikesevõtt veel hullem põrgu kui see tavaliselt on…ülejäänud seltskonnaga me eriti ei suhelnud, suurem osa oli vanemapoolseid tegelasi ja need paar shotlast olid just piimahabeme maha ajanud…istusid pidevalt koni hammaste vahel ja rikkusid hingatavat õhku. Viimasel õhtul ristisimegi selle safari märksõnadeks peeretava soomlase…no kõndis üks ja rida tuli kogu aeg taga…soome reggae..täielikult ajusid peedistav monotoonne hala ja pidev konitamine. Kajutid olid laevas piisava suurusega, küll aga võib vinguda tualettide arvu suhtes, sest teades soomlaste armastust ennast igal võimalikul juhul dussi all leotada, siis vahel oli tunne, et enne tuleb püksi, kui mõni peldik vabaneb.
Neljanda päeva hommik õnnistas meid veel kord võimsa mantaga. Olime just sukeldumas Koh Bon saare all asuval West Rigde sukeldumiskohal. Darren ütles, et tõenäosus on suur ja et me ootame vähemalt 10 minutit ühe koha peal, et näha, kas nad on olemas. Hoovus oli päris jõhker ja nii me siis rippusime 20m peal kalju küljes ja ootasime….ta tuli, sama vaikselt ja märkamatult nagu eelmisel õhtul…küll oli kahjuks aga rahvast seal nagu murdu ja nii asuti seda vaest ufolaeva kohe jälitama ja tema nägemine jäi kahjuks lühikeseks. Aga vahet pole, me oleme siiski väga palju näinud. Noh, „päris” haid jäid küll nägemata, aga midagi peab ju ka järgmiseks korraks jääma. Sukeldumiskohad olid ilusad, vähemalt enamus neist. Kohati oli palju pehmeid koralle ja kalaparvedest puudust polnud.
Usun, et kõik me jäime rahule. Kristi tegi ära AOWD kursuse, noh, sellise lisaga, et korraliku navigeerimise teeb ta ikka kodustes vetes, et asja ka selgeks saaks. Ühe sukeldumisena tegime veealuse fotograafia ja juba teisel sukeldumisel koos fotokaga hakkasid pildid aina paranema. Kristike julges juba lähemalt pildistada ja tema tehtud on ka paar eriti õnnetustunud manta pilti. Tubli kullake! Nüüd on meie klubil veel üks fotohull juures. Katrin oli aga ka eriti tubli. Arvestades, et ta peale Hurgada safarit vaid paar korda vees käis, siis nüüd näitas ta korralikku taset. Ujus juba suurema osa ajast konna ja tegi ka pilte. Õhukulu oli ehk veel natuke liiga suur, aga võin käsi südamele pannes lubada, et üks kaunis blondiin on nüüd täieõiguslikult sukeldujate seltskonda juurde arvatud.
Selleks korraks on siis sukeldumisnauding taas otsas. Viimasel õhtuil lamasime üleval päikesetekil ja vaatasime tähti. Vähevõitu oli neid, vähemalt Kristi arvates…miks neid Maido juures(Phi Phil) nii palju rohkem oli….hee, jõudsime järeldusele, et Maido tõi meile isegi tähed taeva…oi noormehed kaugel kodumaal…Teil tuleb ikka tublisti pingutada, et meie lipulaeva oskustega võrdsele tasemele jõuda…:)
Vesi oli +29, +30 kraadi. Päike säras taevalaotuses, kaunite randadega saared, super seltskond, no mida me veel elust muud tahame. Ikka sukelduda, näha uusi kauneid kohti ja chillida soojas vees..kui saaks nüüd ikka veel oma lemmiksukeldujad ka kampa…siis tegelikult polegi midagi muud tahta… elu on siis just selline, nagu see minu unistustes on juba mitmeid aastaid olnud. Noh, Komodo reis pole enam kaugel, nats üle poole aasta ja teate mis, ma usun, et sellest tuleb veel parem kui see, mis kahjuks hakkab lõppema. Jääb loota vaid õnnetoovate kotkaste lennule meie peade kohal J
Postitas Terje