Blondiklubi seiklused Tais vol.6-dzunglimatk

Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis tegelikult pole mul hetkel üldse kirjutamise soont, aga teades, et alates homsest see mul pikka aega juba aja tõttu ei õnnestu, siis tuleb ennast kokku võtta. Ja alustame sellest, et sel ajal, kui Tago ise veel Malaisias oli, jõudsid läbi katsumuste kohale tema kaks õpilast Maano ja Kristjan. Esmapilgul võis öelda, et sellised rahulikud ja tagasihoidlikud noormehed, keda kindlasti minu pidev jutuvada sügavalt häiris. Siiski tänu neile veetsin ma siin vägagi lõbusaid päevi ja olen neile siiralt tänulik nende mõnusa huumori eest. Juba esimesel päeval võeti rendile täiesti uskumatu logu…;), selline lahtine ameerika dziip, milles peale kere mitte midagi ameerikalikku polnud. Sõitsid nagu tangis, aga see-eest on lõpmata lõbus. Näitasin neile ümbruskonda ja käisime ujumas ja snorgeldamas. Järgmisel päeval pidime meretundidega alustama, et läks teisiti…kahjuks tabas üht noormees paha kõhutõbi. Ja nii juhtuski, et vette saime alles siis, kui Tago ise ka juba reisilt tagasi oli.

Sukeldumise osast sai juba juttu tehtud. Nüüd jääb veel rääkida kahest lahedast päevast Khao Sok’i rahvuspargis. Startisime kell  7 hommikul…sellega, et poisid olid sisse maganud ja ma neile hotelli järgi sõitsin. Loomulikult jäime grupist maha ja eksisime ära. Õnneks ei olnud me väga kaugele jõudnud ja suutsime oma vea ruttu parandada. Seltskonna saime kätte ühes külas, kus siis otsustati hommikusöök teha…mis osutus suureks veaks. Et kui siiani olime harjunud, et kohapeale teenindus on enam-vähem adekvaatse kiirusega, siis seal muutus asi lausa koomiliseks. Muidugi oli meid päris mitu, aga siiski pole normaalne, et hommikusöögi saamiseks ja söömiseks lausa poolteist tundi kulub. Ja seoses sellega läks kohe paigast ära ka meie päevaplaan. Järgmise peatusena oli tunnine safari elevantide seljas. Suurem osa seda ka nautis. Mina isiklikult jäin orhideede aeda pildistama ja heitsin pilgu ka ahvi ja kobra esinemistele. Sellest osast pole midagi pikemalt seletada, sest edasi viis meid matk hüdroelektrijaama tarvis ülespaisutatud järve peale, kus sügavust paremal juhul lausa 90m on. Paatidega viidi meid järve keskel asuva ujuvate bungalote peale. Sõit oli võimas. Ümber ringi kaunilt kõrguvad kaljumäed ja väikesed saarejupid. Kohapeal anti bungalo kahe peale. Tegemist oli väga lihtsate ehitistega,kus kogu maja oli kokku pandud bambusest. Vesi ja peldik asetsesid eraldi väikese saare peal. Aga see oli lahe! Kogu reisiseltskond…koosnes ju meie grupp 22 sukeldujast, kes selleks ajaks olid ka siia jõudnud…läks ujuma ja nautis mõnusat päikeseloojangut. Peale õhtusööki oli veel plaanis öösafari ehk siis teisisõnu olime pikkades paatides ja läksime pimeduse varjus loomi otsima…mida me küll ei leidnud…aga…….on sõnulseletamatu lamada paadis ja vaadata enda kohal kõrguvat taevalaotust, mis on täidetud miljonite tähtedega ja kus linnutee selgelt läbi läheb. Kuna kuud polnud ja puudusid ka muud valgusallikad, siis oli kogu tähesüsteem eriti selgelt vaadeldav. Ainus kurb asi oli see, et kuna kogu seltskond on väsinud, siis neid tähti vaadates ei võtnud kaua aega, kui me korda mööda sinna tähtede vahele ära kadusime…Loomi me muidugi ei leidnud, aga see ei kurvastanud meid kuidagi…see, mida  me selles vaikuses paadis lamades tundsime, oli palju rohkem väärt.

Järgmisel päeval peale hommikusööki istusime taas kord paati ja algas tagasisõit sadamasse, et järgmiseks ette võtta matk koopasse. Öeldi, et vaja tõusta selline 500m…ei tohiks ju väga hull olla, kuid oli piisavalt raske, sest kuumus tappis,veepudelit oli raske hoida, sest käsi oli enda ülesse tõmbamiseks vaja ja kuhugi oli vaja panna veel fotokas ja taskulamp. Võttis aega, mis ta võttis, aga kogu seltskond jõudis eesmärgini. Tegemist oli päris toreda koopaga. Häiris see, et põrand oli kohati väga libe ja tahtsin seepärast tagasi minna, aga Kristjan ja Maano rääkisid mu ümber ja aitasid pensionärist blondiinil takistusi ületada ;)…igatahes veetsime seal labürintides kolades hulga aega ja siis tuli taas ette võtta matk alla poole, mis teadaolevat on alati raskem kui üles ronimine. Õnneks kosutati meid kohe alla jõudes korraliku lõunasöögiga, millele järgnes päeva lebotamise osa. Paaride kaupa pandi meid täispuhutavatesse kanuudesse ja kõigele anti sõudja ka kaasa…ehk siis meie pidime ainult lamama ja ümbritsevat loodust nautima. Ja see oli tõesti ilus, sest päike hakkas taas oma igapäevast ringi lõpetama ja kõik värvid muutusid nii erksateks…kui oleks ainult meeles olnud fotokal aku ära vahetada, siis oleks saanud hulga ilusaid pilte J Igatahes oli see väga mõnus vaheldus Phuketi kisale-kärale. Inimesed tundusid palju rahulikemana ja sõbralikemana. Kui kunagi peaksite siiakanti sattuma, siis soovitan soojalt.

Järgmisel päeval läks seltskond ära safarile ja minule jäi meeliülendav võimalus aega veeta Maano ja Kristjani seltsis, kes mu tuju ülevalhoidmisega võimsalt hästi hakkama said. Mitte et ma mingi tujutseja oleksin, aga mõningad häirivad faktorid siiski esinesid. Aga see selleks. Käisime poistega rannas ja rolleritega Patongi turul. Ja otsisime Maanole kohalikku muusikat, mida ma siis päev pärast nende lahkumist turult kuhjade kaupa leidsin. Kui vaid teaks, mis kuulata kõlbab. Viimase päeva õhtul istusime Nai Harni rannarestoranis ja kurvastasime liiga vara lõppeva puhkuse pärast. Siis otsustasime veel randa minna, aga hotelli randa oli päris pikk tee ja siis tegime me midagi sellist, mis vaatamata nukratele asjaoludele meie tujusid tugevalt parandas. Nimelt ronisime me kõik kolmekesi rolleri selga…no kujutage nüüd ette, et üks sale ja kaks mitte kõige saledamat ronivad rolleri selga ja sõidavad mäest üles…ütleme nii, et tükk aega pole nii palju nalja saanud. Ja kindlasti oli seda väga lõbus kõrvalt vaadata…kui vaid ise oleks näinud ;)…rannas ajasid poisid igasugu krabilisi taga ja kiusasid neid. Ja mina tegin pilte. Siis sõitsin pooletteiseks tunniks koju, et siis juba autoga tagasi tulla, poisid peale võtta ja nad lennujaama sõidutada.  Ja et meie seiklused ikka kohe paugust läbi ei saaks, siis tuli mul diisliaurudega sõita pea 15 km, sest ainus nii vara lahtiolev bensukas oli just nii kaugel…aga sinnani me igatahes venitasime välja…jääb vaid loota, et poiste lend valutult läks ja et maandumine hangede vahele väga suurt stressi ei tekitanud. Olen väga õnnelik, et Teid kohtasin!