Blondiklubi seiklused Tais vol.4-turulkäik ;)

Plaanis oli küll sukeldumisest kirjutama hakata, aga kuna saabusin just elamusrikkalt turulkäigult, siis otsustasin kohe värsked muljed kirja panna…sukeldumisest olen võimeline ka une pealt kirjutama. Niisiis, täna hommikuks oli kogu seltskond mind maha jätnud. Üleeile lahkusid Maano ja Kristjan ja eile hiivasid ankru kõik ülejäänud sukeldujad. Ja nii ma siis olen kaks päeva taas kord üksi. Mis siis ikka, rollerile hääled sisse ja vaatame, mis maailmas huvitavat toimub. Pean tunnistama, et rollerisõit hakkab mulle järjest rohkem meeldima…noh loomulikult pesitseb minus ka kahtluse vari, et kas asi on ikka piisavalt turvaline…eriti veel kui vaatan Maido värsket haava ja Kristjani päris pahasti haiget saanud põlve…aga pole ma enne risti ette löönud ja hilja on seda ka nüüd tegema hakata. Igatahes läksin reedese päeva puhul suuremat turgu otsima, mis pidi täna lahti olema. No ei olnud…hiljem selgus, et on küll, aga õhtul. Tulin Chalongi ringi poole tagasi, kui meenus, et templi juures pidi odavaid riideid osta saama. Vaatame siis…ja selgus, et seal mingi suurem turuüritus algamas, aga tõesti algamas, sest ainult üksikud müügiletid olid lahti. See-eest aga sattusin nii mõnegi naisterahva unistustemaale ehk siis teisisõnu oli tee ääres oma lavkad lahti löönud orhideedega kaubitsejad. Kätt südamele pannes võin tõdeda, et nutt ei olnud kaugel…see oli nii võimas elamus ja samas on teadmine, et koju sa neid viia ei saa ja kui ka saaksid, siis meie hangede vahel nad kahjuks kasvama ei hakka. Igatahes klõpsisin meeleheitlikult pilte ja tulemuse panin üles ka galerii alla, kel huvi orhideede vastu.

Otsustasin õhtupoole tagasi tulla, et ikka tõelisest laadamöllust osa saada. Jõudsin miski viie paiku pärastlõunal ja tegelikult polnus ka veel siis kõik müügikohad avatud. Siiski oli kauplejaid kui ka külastajaid küll ja veel. See on lausa uskumatu, mille kõigega seal ei kaubelda. Ütleme nii, et alates kire surma esile kutsuvatest öö ja alusriietest kuni tulel kärsatatud prussakate ja rohutirtsudeni välja…ja kõike muud selle vahelt. Tohututel hulkadel erinevaid t-särke, teksapükse, rahakotte ja laste mänguasju. Naiste riietega on siinkandis sama halvasti kui teistes religiooni poolt reglementeeritud riietusstiiliga riikides. Ilma varrukateta toppe kohalike turul ei müüda. Noh, see-eest saab neid aga kalli raha eest osta turistide turult…koos kõhu peale hiiglaslike tähtedega trükitud Chaneli logoga. Naiste riideid on kahele tüübile…põhimõtteliselt müüakse riideid prostituutidele ja “ehitustöölistele”. Müügil on stangede kaupa sätendavaid mikromini kleite ja siis selliseid taguotsani ulatuvaid üliigavaid t-särke. J kui sa siis leiadki mingi asja, mis võiks huvitav olla, siis selle sisse mahub minusugusest selline 25%…mnjaaa, isegi nälgides ei mahu ma nende sisse selle elu jooksul mitte kunagi.

Meeste rõivastest aga puudust pole…võid osta endale väga stiilse rinnapildiga t-särgi või sõjaväe laigulised riided või siis midagi ladyboyde garderoobi. Hinnad on nagu naiste kaupadegi puhul meie mõistes ikka olematud. Teksapüksid 200bahti(70.-), t-särk 50bahti(17.-).Ja kui asi juba 79 bahti maksab, siis mõtled, et kallis kurat…;). Oma suureks üllatuseks avastasin oma edusammud asjade ja inimeste materialiseerimises ;)))…nimelt vahtisin just t-särke ja mõtlesin omaette, et ei tea kus Maido on, et kutsuks ta siia, aitaks Dannile ühe t-särgi valida…………ja siis kõlab selja tagant, et no mis meie siin siis teeme…Maido muidugi, koos oma kahe kliendiga, kellega ta päev otsa oli ringi sõitnud…päris kiire oli selle mõtte teostus 🙂

Loomulikult ei puudu sellistelt turgudelt hiiglaslikud letid kõige söödavaga…kui teaks, et need asjad on söödavad…ei saa ju aru, mida seal totsikute ja notsikute sees müüakse. Kindlasti on seal palju head ja huvitavat, aga minust jäävad nad niikaua proovimata, kui keegi mulle konkreetselt ei ütle, mida ma söön. Õnneks leidsin ka tai nuudlite müüja ja seda asja ma armastan ning enne kojuminekut parkisin kõhu nuudleid täis.

Kogu selle üldise melu juures ei saa aga kirjeldamata jätta kõige seda, mis silma ja kõrva ulatus. Kuna laat toimub templi õuel, siis kogu minu sealoleku aja jooksul ei lõppenud läbi valjuhääldajate edasiantav monotoonne palve, mis segunes igas boxis mängitava kohaliku muusikaga ja tulemuseks oli hull kakofoonia. Sinna lisandusid siis kõikvõimalikud odöörid, mis tulid nii toorest kalast kui millegi kärsatamisest ja takkaotsa lamas Bob Marley’t ja kanepit reklaamiva t-särgi all selle müüja…koos toodet reklaamiva lõhnaga…kõnnid ja muigad…naljakas, aga huvitav on seda elu vaadata, sest turiste seal peaaegu polnud…nemad eelistavad Kata ja Karoni randade piirkonnas odöörivabalt shopata..ja maksta kolmekordset hinda ;)))…et siis selline turulkäik oli ja lähen homme õhtul veel, lihtsalt inimesi vaatama, põnev ju….