Blondiklubi seiklused Tais vol…3…lihtne elu

Kuna elus valitseb alati tasakaal, isegi siis, kui me seda ei märka, siis pingelisele, huvitavaid momente täis ajale järgnes täielik vaikus; olen olnud nüüd juba 9 päeva üksi. Mitte, et mul selle vastu midagi oleks, aga kuna ma rannainimene pole, siis tuli tegevuse otsimisega kitsas kätte. Õnneks rõõmustas mind oma kaootilise kohalolekuga Maido, kes tuli Phuketile paariks päevaks lepinguid tegema ja peale seda võttis ta aga jalge alla tee Malaisiasse uue Tai viisa järele. Kui inimesel on palju aega, hakkab ta aja viiteks ümbritsvat elu lähemalt jälgima. Seda olen ka mina viimased päevad harrastanud. Kõikidel päevadel olen teinud tradistioonilise jalgsimatka. Lisaks sellele tunnen end rolleri peal taas suhteliselt hästi ja olen päris palju ringi kihutanud.

Nai Harni kant, see kus ma hetkel viibin, asub suurest turismikeskusest õnneks päris kaugel. Kuna lubasin Maidole paar pilti nendest kuulsatest randadest, siis olen seal nüüd mitmel päeval järjest kohal käinud ja ei jaksa lakata imestamast, kuidas inimesed suudavad tundide ja päevade kaupa lamada meeletus kuumuses ja mitte midagi asjalikku teha. Eks see rohkem muidugi minu probleem, et mina kohapeal ei püsi, kuid siiski…niipaljukest, kui seda õiget tai elu siikandis veel näha on, siis sellest tuleks ka osa saada.

Raske on asjadest rääkida läbisegi ja seepärast kirjutan tähtsamad teemad paari sõnaga lahti. Alustame näiteks liiklusest. Meie loogikale ei vasta siin miski. Kõik reeglid on pehmelt öeldes soovituslikud. Liiklusmärke praktiliselt ei kasutata. Silma paistab tohutul hulgal igasugu kaherattalisi elukaid, kes siis kartmatult suurte autode vahel siia sinna siblivad. Kõik toimib isevoolu teed;liigub see, kes liigub. Kõik annavad kõigile teed ja keegi ei signaalita närviliselt. Kõige suurem oht selles süsteemituses on valge inimene, kes oma „loogilisest” mõtlemisest ja euroopalikust liikluskultuurist tingituna pidevalt ohuolukordi tekitavad. Olen olnud nüüd päris palju nii auto kui ka rolleri roolis ja pean tõdema, et viimase seljas tunnen end juba paremini kui autos, sest kaherattalisega pääseb kergelt manööverdama, auto on aga tihtipeale nii suur, et pole kuskil ringigi pöörata.

Järgmine huvitav teema on inimesed, õigemini naised. Peab tunnistama, et valge naise enesekindlus lööb siin tugevalt kõikuma. Kui jälgida mööduvat liiklust, siis hakkab väga selgesti silma tendents, et  kümne valge rollerijuhi taga istub üheksal juhul kohalik tibi ja vaid harvadel on kaasas valge naine. Oma ekskursioonil kuulsime ka kohaliku giidi käest, et siinsete naistega abiellumiseks peab tüdruku isale maksma 100 000bahti(u. 33 000.-) ja kui lahutad, siis sa muidugi raha tagasi ei saa. Küll saad aga uue naise isale sama summa maksta. Tai naised on hästi väikest kasvu ja peenikesed. Ja nagu selgub, siis kõrges hinnas. Miks neid aga valgetele naistele eelistatakse, siis seda tuleb meeste endi käest küsida. Nagu ka seda, milliseid märgi unenägusid nad ühiselt ellu viivad. Lisaks tüdrukutele on siin palju ka ladyboy’sid ehk siis meile arusaadavamalt transvestiite. Kuna ise pole veel ühtki kohanud, siis on raske anda ka hinnangut, aga kuulduste järgi on nad naistest palju ilusamad. Ainus väike mure võib olla see, et mööda minnes nad ütlevad sulle tõrrepõhjast tuleva häälega” excuse me”… Kohalikest meestest pole aga miskit öelda. Silmailu nad ei paku ja võrreldes kohalike naistega on nad mitte nii sõbralikud kui me ootame.

Üldine eluolu on just selline, nagu me ühelt Aasia riigilt ootame. Minu suureks üllatuseks on selle sügavalt budistlikul maal väga palju islamiusulisi ja võrreldes 6 aastataguse ajaga on minu arust nende arvukus märgatavalt kasvanud. Ehitatakse siin kandis üldse palju. Tohutult on tekkinud erinevaid uhkeid kaubanduskeskusi koos kallite poodide ja restodega. Toiduained on siin väga kallid ja märgatavalt odavam on käia söömas, kui ise kokkama hakata. Toidud on siin head ja kui nad pole tehtud turistidele, siis ka meeldivalt maitsestatud. Meriannid on laialt levinud, eriti igasuguste kalade ja loomulikult krevettide näol. Saad süüa restos kohapeal või siis kaasa osta. Kõige levinum alkohoolne jook on loomulikult õlu, kuigi on võimalik osta ka kohalikku rummi, mis koos rohke kokakoolaga polegi nii väga jube. Puuvilja valik on tohutu ja pooli müügil olevatest viljadest mina ei tunne, vähemalt ei tea ma nime.

Tai elab omas tempos. Siin pole mõtet kiirustada ja täpsust taga ajada. See on vaid enda närvikulu. Ükski kiire asi pole jänes, mis eest ära jookseb. Jõuab. Kui mitte täna, siis homme või siis nädala pärast…vahet ju pole. Ja asja selgitada ka kindlasti ei õnnestu,sest suurem osa seltskonnast ei valda midagi peale tai keele ja ürita siis musta valgeks rääkida. Nende inglise keelest on aga võimatu aru saada. Näiteks on nad kuu peale saatnud R tähe ja nii tulebki sõnast tomorrow kiirelt ja valutult tomollow. No lihtsalt ei saa aru… Ja seepärast oledki roosa ja rahulik ja vaatad kaugel sinavat merd. Kui sinna saaks…aga saigi, sest lõpuks avanes võimalus sukelduma minna. Ja kohale jõudsid ka esimesed külalised ja kohe kohe tuleb aga meie külmalt kodumaalt juba arvatatava suurusega grupp sukeldujatega. Siis läheb siin mölluks…aga sellest juba järgmine kord…