Mar1

Blondiklubi seiklused Tais, vol.10-…ka kõigel ilusal on lõpp…

Mis on inimväärsuse hind? Meile kõigile meeldib reisida…noh vähemalt isiklikult mina pean seda oma elu lahutamatuks osaks, aga meile meeldib reisida võimalikult väheste kulutustega. Ja siin algavd kompromissid…kuid millisel hetkel saabub piir, kus oleme sunnitud valima…kas reisida või jätta reisist tuleneva stressihulga tõttu parem minemata? Just sellise dilemma ette olen jõudnud mina. Selge on see, et mida aeg edasi, seda rohkem hakkavad kõik reisifirmad piirama pardale toodava asjadehunniku hulka…aga odavfirmad on läinud muidugi täiesti mõistetamatut rada…kui ma vaid oleksin piletit ostes ette aimanud, kui palju ma Ryanairi peale oma närvirakke kulutan…ja samas oma kreatiivsust aretan. Istun hetkel Stansteadi lennukal…juba hommikul eelmiselt lennult saabudes jõudsin ma totaalselt ära külmuda, sest buss kahe lennujaama vahel jäi poolt tundi hiljaks. Kohale jõudes hakkasin siis oma kottide kaalu vähendama…no mitte midagi ära visata ei saa, kõik ebavajalik oli juba üle parda läinud. Alustasin sellega, et panin jalga kaks paari pikki pükse…hehe, õnn, et mul olid jalas dressikad, mis venivad 😉 ja siis hakkasin käsipagasist asju taskutesse toppima; alumiste pükste taskutesse kaks pakki ehtematerjali, edasi dressikas…ühes taskus kompass ja teises taas ehtekott. Jope on mul õnneks varustatus suurema hulga taskutega ja niisiis on hetkel mul taskutes; veealune taskulamp, 2tk, joke adaptor, kilo jagu kive, fotokas,kõvaketas. Ma ei saa isegi korralikult hingata, liikumisest rääkimata ja ma pole veel lennukisse jõudnud. Kotikaalumine on veel ees…käisin kaalusin check-in’is ära …10,6, noh, ehk ikka lasevad sisse, sest midagi sealt kotist enam ära võtta ei anna…võin sinna jäänud reguga ennast ainult oksa tõmmata…aga ma saan sealt läbi ja järgmine kord olen siiski targem. Reisimine teeb meie elu inimväärseks, aga sellised kogemused hävitavad palju sellest naudingust, mida me oma reisilt ootame L

Tegelikult tahtsin aga siiski kirjutada meie viimasest päevadest paradiisisaarel. Safarilt tagasijõudnutena jäi meile kaunid 4 päeva ja põhitegevusena harrastasime rannas lebotamist. Küll aga ühe päeva pühendasime kõige hullemale tegevusele…shoppamisele. Et kellele mida osta ja kui palju raha saab kulutada. Põhiliselt sai siiski raha pärlite ja muude ehtekivide peale kulutatud.  Träni on selles riigis lõppematu hulk, aga kui tahad midagi asjalikku osta, siis seda kas pole või on mõtetult kallis. Ja muidugi pidin ma pidevalt meeles pidama oma pagasiprobleemi. Kõik oma kaunid soojad õhtud veetsime aga rummkoolaga tähistaevast vaadates. Igav ei olnud kellelgi, sest Annikese ja temale sekundeerinud Kristikese mõttelennud hoidsid meie näolihased pideva pinge all. Ja mida rohkem rummi, seda rohkem nalja…no oleks olnud ka imelik, kui asi oleks olnud teistpidi J Loomulikult panustasime tugevalt ;))) ka kultuuri…käisime isegi templis ja sõitsime üles Suure Buddha kuju juurde…eeee, no ja sellega küll kultuur piirneski, aga vahet ju pole. Nautima tuldi ikka päikest ja vett.

Viimasel õhtul otsustasime ikka ööklubis ka tiiru ära teha. Esialgu sõitsime elukaugele rannale, kus mingi tegija koht pidi olema, kus hea musa ja normaalne seltskond. Koht oli ilus; lebotasime suurel matil, otse mere ääres ja tundisme elust mõnu.  Paraku juba tunnikese pärast pandi musa kinna, aga meie tahtsime tantsida. Ja nii ei jäänudki Maidol muud üle,kui meid Patongi ööklubisse viia. Sellisesse kohta, kus kõik naised on….ja kõik autod on taksod. Koha nimi oli tabavalt Hollywood. Nii nagu lubatud, oli maja naisi täis; meie nägime selles seltskonnas ikka väga nljakad välja. Esiteks kõigist pea jagu pikemad, kõik blondid ja siis veel ilusti riides ka(va. mina, mul lihtsalt polnud peoriideid J Ja meie nelikut kroonis loomulikult meie sinisilmne blond Maido, kes loomulikult kohalikele näkkidele märkamatuks ei jäänud.  Musa oli selline üle keskmine tekno, täiesti tantsitav ja nii me siis elasimegi välja seda kurbust, et reis selleks korraks taas otsa sai.  Varahommiuni välja. Ainult üks asi oleks võimud olemata olla…nimelt oli selles klubis täiesti ogar konditsioneer, mis puhus sellist +15 kraadist õhku otse pähe ja kaela peale. Tulemused ei andnud ennast oodata…hetkel on mul selline arenev köha. Peal e klubi paar tundi und, väike rannatuur  ja oligi aeg otsas. Kuna minu lennuk läks lausa 6 tundi hiljem, kui tüdrukute oma, siis viskasime tüdrukud lennukale ja mina läksin veel massaazi ning hiljem lobisesime Maidoga paar tundi ühes rannakohvikus. Ikka elust ja selle elamise võimalikkusest…

Järgmise päeva veetsin mööda Kuala Lumpurit jalutades, pea uimasena ja magamata. Olin ostnud bussipileti ühest lennukast teise, aga……paskat ma sinna sain…buss viis mind kesklinna ja siis teatati, et seda teist bussi, millega järgmisse jaama minna, sel öösel enam ei lähe. Pidin räige raha eest takso võtma. Selgus, et sõitu oli oma 60 km jagu…vähemalt ja oma suureks ehmatuseks avastasin, et taksojuht jäi korduvalt rooli magama nii, et lausa norskama hakkas. Algul ei saanud ma hästi aru, sest ise ka selline uimane,aga kui me ikka 120 km tunnikiiruse juures hakkasime kõige paremast reast otse teepiirdesse kalduma, siis läks küll kõhedaks; no surra Kuala Lumpuri kiirteel polnud just minu ideaal sellest elust lahkumiseks. Eks ma siis ikka koputasin teda ja palusin tal muusikat panna…igatahes elusana ma siiski jaama jõudsin. ..ja veetsin ülejäänud öö toredasti pinkidel magades 😉

Huraaa, ma pääsesin lennukisse, kuigi…hahaha, seekord ei kaalutudki kotte, vaid mõõdeti neid…õnneks minu kott neile ette ei jäänud…vaatamata sellele, set see nagu põrsas välja nägi. Kokkuvõttes olen hetkel Riia-Tallinn bussis ja siin on isegi lubatud internet. Seiklused said selleks korraks läbi. Tore oli, vähemalt minul.  Palju uusi kogemusi ja huvitavaid elamusi. Aeg tüdrukutega oli fantastline ja jäi loomulikult lühikeseks. Tohutult hea uudis on aga see, et Maido lõpuks koju tuleb. Tema ideed tulevad meile kasuks. Värsket verd on alati vaja. Ees ootab ju kevad ja suvi…ja jälle uus sukeldumishooaeg, koos reisidega Norrasse ja Komodo saartele. Olete kõik oodatud meiga liituma!

Postitas Terje

Comments are closed.